Kas Eesti riigile on välislaenudest kasu?

Põhimõtteliselt võime me välislaene ju võtta, aga kas see ka otstarbekas on, on juba teine küsimus.

Võlgade võtmine on pahatihti libe tee. Pole nii, et vaatad -- oi, kui ilus summa ja võtame aga juurde. Tuleb vaadata, kuhu see raha siiski läheb, kuidas tagasi laekub, palju kuulub tasumisele riigieelarvest.

Eestil on ametlikult võetud laenude summa nelja miljardi krooni ringis, millest on välja makstud kolm miljardit. Miljard on võetud rohkem sellepärast, et projektide hindu on väga raske määrata.

Teisalt on leitud sisemisi ressursse, odavamaid võimalusi. See näitab, et oleme hästi töötanud, mitte üritanud iga hinna eest raha ära raisata.

Välislaenud tagavad kindlustunde -- kui mingisugust suurt projekti alustatakse, siis on võimalik see laenu abil kindlasti ka lõpetada.

Eraldatud laenudest jääb tagasi laekumata 20 protsenti, iga viies laen. Samas jääb Lätis-Leedus tagasi maksmata kusagil pool laenusummast.

Olen välislaenudega kokku puutunud soojamajanduse liinis, pannud neid laene nii-öelda töösse ja võin öelda, et nendest on palju abi. Tegemist on ikkagi suhteliselt kergelt tulnud rahaga, mida peab hakkama tagasi maksma, kui raha on käinud inflatsioonist läbi. Nii et tegelikult on võit välislaenu pealt kõva, kui arvestada seda, milliste protsentidega raha jagatakse. Mulle on tunnistanud üks maailmapanga ekspert, et maailmapanga jaoks polevatki kõige tähtsam raha tagasisaamine -- peamine, et laenuraha abiga hakkaks majandus korralikult toimima.

Paljud kurdavad, et välislaene on raske saada. Mina olen seisukohal, et inimesed lihtsalt ei aja oma projektide asju nii korrektselt, et nendega saaks midagi teha.

Kartus, et võtame välislaene liiga palju ja lapsed peavad seda tagasi maksma hakkama, viib selleni, et meie riik jääb arengutasemelt teistest oluliselt maha. Täna teenida siin kohapeal niipalju, et homme investeerida omast rahast, pole eriti võimalik. Inflatsioon pistab ju kõik nahka.