Soojavõlglased ei pääse viivise maksmisest

ME Viljandi Soojus ja Viljandi haigla vahel sõlmitud lepingu kohaselt kohustus haigla tasuma tegelikult tarbitud soojusenergia eest vastavalt soojusmõõtja näitudele. Tähtajaks mitte tasumisel kohustus aga haigla maksma viivist 0,5 protsenti võlasummast iga viivitatud päeva eest. Koos viivistega ulatus haigla võlg Viljandi Soojusele enam kui 1,1 miljoni kroonini. Eelmenetluse käigus tasus haigla tegelikult tarbitud soojuse eest. Viljandi Soojus polnud sellega päri ja esitas Viljandi maakohtusse hagi, nõudes ka viiviste tasumist. Maakohus hagi ei rahuldanud. Üle 440 000 krooni viiviseid mõistis aga apellatsioonkaebuse peale haiglalt Viljandi Soojuse kasuks välja Tartu ringkonnakohus.

Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et soojusenergia hind ei ole hinnaseadusest tulenevalt vaba hind ja seetõttu ei olnud see ka lepingu sõlmimisel pooltevahelise kokkuleppe objektiks. Kui Viljandi Soojus suurendas kokkulepitud soojusenergia kogust, oli haigla sellega nõus, mistõttu laienes lepinguga kokku lepitud viivis ka soojusenergiale, mis ületas esialgselt kokku lepitud kogust.

Tarbitud energiahulka haigla ei vaidlustanud, ka ei vaidlustanud ta viiviste arvutamise metoodikat ja õigsust. Sellest lähtuvalt jättis riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi liige Lea Laarma sõnas, et viiviste sissenõudmisel lähtus kohus lepingulisest vastutusest. Kui lepingus on viiviste maksmine kokku lepitud, siis tuleb võlgnevuse korral nende eest ka maksta.

Nii Balti Elektrijaama direktor Anatoli Paal kui ka Tallinna Soojusvõrgu direktor Leonid Lipavski kinnitasid, et ka nemad on soojavõlgu ja viiviseid firmadelt kohtu kaudu sisse nõudnud ning alati on need kohtuprotsessid ka võidetud. Märtsikuu seisuga oli Tallinna Soojusenergia tarbijate võlgnevus ligikaudu sada miljonit krooni.

Leonid Lipavski sõnas, et Tallinnas on soojusenergia tarbimise lepingutes määratud viiviseks üldjuhul 0,2 protsenti iga viivitatud päeva eest.

Soojavõlgu on sisse nõutud ka pankrotimenetluse käigus. Lipavski tõi siin näiteks ASi Tallinna Paber, kellelt saadi pankrotimenetluse käigus ligi kuus miljonit krooni. Tõsi, pankrotiavaldust ei esitanud mitte Tallinna Soojusvõrk.

Tallinnas on suurimate soojavõlglaste seas kohalikud omavalitsused või nende munitsipaalettevõtted. Leonid Lipavski väitel on aga nende käest viiviste sissenõudmine seotud probleemidega.

Nimelt ei ole üürilepingutes ja ka hoolduslepingutes elanikega viiviste suhtes kokku lepitud, mistõttu ei saa ka Tallinna Soojusvõrk kinnisvarahoolduse munitsipaalettevõtetelt ja kohalikelt omavalitsustelt viiviseid nõuda.

Leonid Lipavski sõnas, et ta on tuline erastamise pooldaja ning et erastatud ettevõtted ja ka loodud majaühistud tasuvad soojusenergia eest üldjuhul väga korrektselt.