Infomahu kasvades uuenevad edastusviisid

Digitaalsed jaamad võeti kasutusele, et parandada telefonside kvaliteeti. Muundades kõnesignaali numbriliseks ja teda sellel kujul teise jaama üle kandes saab tagada tema häireteta päralejõudmise. Ainukesed kohad, kus häired võivad tekkida, on telefoniaparaadis või teel sellest jaamani. Kui aparaat on korras, siis reeglina on kvaliteet rääkimise jaoks täiesti piisav. Ent tänapäeval ei kasutata telefoniliine ainult kõne edastamiseks. Peaaegu igas kontoris on olemas faks. Lisaks kasutatakse telefoniliine ka selleks, et ühendada omavahel arvuteid.

Arvutid teatavasti töötlevad ja säilitavad infot digitaalsel kujul. Et vahetada digitaalset infot telefoniliinide kaudu, kasutatakse modemit, mis muudab arvutist tuleva signaali («1» ja «0»-idest koosneva jada) erineva sagedusega helideks, ja liini teises otsas tagasi. Digitaaljaamade kasutuselevõtt on võimaldanud tunduvalt kiiremat andmevahetust, kui see oli varem. Tänu vahepealsele signaalide muundamisele nendes ei ole siiski võimalik üle telefoniliini saavutada sellist andmevahetuskiirust nagu otseliiniga arvutist arvutini.

Andmeside kiirendamiseks loodi telefonsidesüsteem, mis on digitaalne algusest lõpuni -- telefonist telefonini või arvutist arvutini -- ja millel saab kiiruse suurendamiseks kasutada mitut liini korraga. Kui selle loomisega Ameerikas alustati, oli arvutustehnika levik praegusega võrreldes väga väike ning mitmed telefonikompaniid, kes uut standardit juurutama hakkasid, tegid seda omamoodi. Aegade jooksul on süsteeme ühtlustatud ja loodud standard ISDN, millel piirkonniti on siiski veel iseärasused.

ISDN-ühendusi on mitme kiirusega. Põhilised neist on kaks: BRI (basic rate interface) ja PRI (primary rate interface).

Tüüpilise ISDN-liini all mõeldakse BRId, mida saab kasutada ka tavalise telefoniliini asemel. Siiski meenutab BRI pigem kahe välis- ja kaheksa siseliiniga telefonikeskjaama, kus igal telefonil on oma abonentnumber. Nimelt saab ühe liini taha ühendada kuni kaheksa seadet (telefoni, faksi, arvuti) ja igaühele omistada erineva numbri.

Nagu mainitud, saab ühel liinil pidada korraga kaht kõnet või ühendust. Tegelikult tihendatakse ühele traadipaarile kolm kanalit. Neid kahte, mida mööda kõne ja andmed liiguvad, nimetatakse B-kanaliteks; kolmas on D-kanal, kustkaudu liigub põhiliselt keskjaamade jaoks oluline info. B-kanalitel liiguvad kõne ja arvutist tulevad andmed kiirusega 64 kbps ning D-kanalis info kiirusega 16 kbps. See kummaline mõõtühik kbps tähendab 1000 bitti sekundis ehk siis mitu «1» ja «0» sekundi jooksul liinist läbi läheb. Võrdluseks võib öelda, et praegu enamlevinud modemite andmevahetuskiirus on 14,4 ja 28,8 kbps ning faksidel on see 9,6 kbps.

ISDN PRI koosneb 30B+D kanalist, kusjuures nii B- kui D-kanal on 64 kbps ja seega summaarne kiirus ligi 2 Mbps. Seda liini kasutatakse harilikult telefonikeskjaamade ning kohtvõrkude ühendamiseks.

Et pidada ISDNi kaudu arvutisidet, pannakse arvutitesse vastavad kontrollerid (kaardid), mis suunavad arvutist signaale ISDN-liinile, ja vastupidi. Kontrolleri funktsioonid sarnanevad modemi omadega, kuid tehniliselt on nad üsna erinevad asjad. Andmevahetuskiirus sõltub liinist ja selle kasutamisest -- pidades sidet üle ühe B-kanali, suhtlevad arvutid omavahel kiirusega 64 kbps ning üks liin jääb vabaks; kasutades mõlemat B-kanalit, saavutatakse kiirus 128 kbps.

Kus ISDN-sidet rakendatakse? Eelkõige on ta mugav arvutisideks, kui vahemaad on liiga pikad, et kohtvõrk ehitada, ja kui ühenduste kestvused ei ole nii pikad, et eraldi liini rentimine end ära tasub. Põhilised kasutusalad on kohtvõrkude ühendamine ning kohtvõrgust kaugele jäävate töökohtade võrguga sidumine. Kui on tegemist mahukate andmeülekannetega, siis modemiga võrreldes on tänu mitmekordsele kiirusevahele telefonikulud väiksemad. Modemiga võrreldes räägib ISDNi kasuks veel üks argument: ühenduse saamine kahe arvuti vahel võtab aega 2--3 sek. Kuna modemid peavad alati ühenduse kiiruse ja protokolli suhtes kokku leppima, siis seal kestab see protsess vähemalt 15 sekundit. Tänu lühikesele ajale, mis ühenduse loomiseks kulub, katkestab enamik programme, mis arvuteid ühenduses hoiavad, tegeliku ühenduse, kui andmevahetust ei toimu (n-ö viskavad toru hargile). Ning näiteks selleks, et töökoht päev otsa ISDNi kaudu võrgus oleks, ei pea ta sugugi mitu tundi liini kinni hoidma. Neljas ISDNi kasutusala on videokonverents. Seda kasutatakse põhiliselt koolituses -- kui vahemaad on suured, on mõnikord kasulikum videotelefoni vahendusel protsessi läbi viia, kui ise edasi-tagasi sõita.

Praeguse aja kuum sõna on desktop-videokonverentsi pidamine arvuti kaudu. Arvuti külge ühendatakse kaamera ja telefon, arvutisse vastav kaart, mis kogu süsteemi juhib.

Arvutis on asjal ehk veel rohkem mõtet, sest lisaks sellele, et on võimalik näost näkku vestelda, saab samal ajal ühe programmiga tööd teha, st koostada üht dokumenti, projekti jne.

Kuna ISDN töötati välja ajal, kui igal pool tema järele veel vajadust ei olnud, siis ei ole ühtset standardit. Üle maailma on neid rohkem kui kümme. Soetades mingi seadme, tuleb veenduda, et see seal, kuhu ta mõeldud on, tööle hakkab.