30. mai 1996
Jaga lugu:

Detsentraliseerimine küll -- aga kuidas?

Omavalitsusliitude ja valitsuse esindajad otsustasid 28. mail peetud läbirääkimistel, et järgmisel aastal hakkavad eluaseme- ja toimetulekutoetusi maksma kohalikud omavalitsused.

1997. aasta riigieelarve kava järgi saavad omavalitsused sotsiaalkuludeks 442 miljonit krooni. Raha jagatakse laste, tööealiste ja vanurite vahel järgmistes proportsioonides: 43% lastele, 20% tööealistele ja 37% vanuritele. Kohaliku volikogu otsustada jääb, kellele missugust toetust maksta, kui palju ja miks.

Põhimõtteliselt jõuti samale kokkuleppele juba möödunud aastal, ainult president jättis eelmine kord sellesisulise seaduse välja kuulutamata, põhjenduseks seaduse vastuollu sattumine põhiseadusega.

Selle üle, milline on valitsuse (avaliku sektori) roll üldse ja kuidas oma ülesandeid erinevate valitsemise tasandite vahel paigutada, on kogu maailmas diskuteeritud ammu ja tänaseks ei ole neis küsimustes üksmeelele jõutud ja ilmselt ka kunagi ei jõuta.

Kuid jätkuv diskussioon on teinud selgeks, et täielikult detsentraliseeritud süsteemilt ei saa loota sotsiaalse heaolu maksimeerimist.

Üldiselt tähendab sotsiaalse heaolu maksimeerimine sissetulekute ülekandumist vaestele. Enamus majandusteadlasi on jõudnud järeldusele, et tõeline sissetulekute ümberjaotamine ei saa toimuda detsentraliseeritult.

Ka maailmapanga Eesti ekspert Carlos Cavalcanti oma raportis teeb ettepaneku jätta sotsiaalhooldus kesktasandi pädevusse ja juhib tähelepanu sellele, et omavalitsused sobivad küll hästi sotsiaalabi programmi ellu viima, kuid samas ei ole nad kõige paremad taoliste teenuste finantseerijad. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et omavalitsuses, kus vaeste arv on suhteliselt suur, on tavaliselt madalamad ka maksutulud.

Kui nüüd järgmisest aastast tõepoolest rakendub uus põhimõte eluaseme- ja toimetulekutoetuse maksmisel, siis on selge, et need omavalitsused, kes niigi oma parema asukoha tõttu (nt suurlinna lähedus) on paremas olukorras, parandavad oma olukorda veelgi, kasutades ettenähtud sotsiaaltoetuse raha kooli- või lasteaiatoidu doteerimiseks või mis iganes sotsiaalabiprogrammi elluviimiseks.

Vaesemad omavalitsused aga kulutavad kogu raha inimeste minimaalsete vajaduste katmiseks ja võib-olla et riigi poolt antud raha ei katagi kogu vajadust.

Tekib olukord, kus ettevõtlikumad inimesed «hääletavad» jalgadega ja asuvad elama neisse omavalitsustesse, kus pakutavate teenuste pakett on soodsam. Miks mitte osa saada ühiskondlikest hüvedest. Samal ajal aga vaesemates omavalitsustes suureneb nende inimeste arv, kes ise oma eluga toime ei tule ning lõppkokkuvõttes halveneb nende olukord veelgi.

Valitsuse sammud detsentraliseerimise suunas on igati tervitatavad, aga ilmselt tuleb mõelda väga tõsiselt selle üle, milliseid ülesandeid ja kuidas omavalitsuste pädevusse anda.

Räägitakse, et Eesti edu põhineb teiste vigadest õppimisel, miks siis seekord ei arvestata maailmas väljakujunenud praktikat.

Jaga lugu:
Hetkel kuum