10. juuni 1996
Jaga lugu:

Inflatsiooni ohjeldamise abinõudest

Euroopa Liidus etendab tähtsat osa inflatsiooni ohjeldamise poliitika, mis on turu- ja majandusintegratsioonimudeli orgaaniline osa. Tõususuunas areneva inflatsiooni tingimustes kiirenevale hindade tõusule järgneb rahvusliku valuuta väärtuse langemine ja elanike põhilise massi elatustaseme halvenemine.

Inflatsioon takistab majandusliku integratsiooni arengut ja kutsub esile majandust lõhestavaid nähte. Selletõttu on inflatsiooni ohjeldamise poliitikale Euroopa Liidus juba liidu formeerimise algusest peale osutatud suurt tähelepanu.

Euroopa Liidu raames loodi vastav majandusmehhanism, et stabiliseerida majandustegevuse tähtsamates sfäärides hinnad. Liikmesriikidele soovitati pidurdada käibeloleva rahamassi kasvu ja piirata tulude kasvu.

1972. aastal võeti vastu inflatsioonivastane programm, kus liikmesriikidele soovitati tõhustada rahapoliitikat, eelarve reguleerimist, kaubanduspoliitikat ja hindade kontrolli. Igale liikmesriigile nähti programmis ette individuaalsed ülesanded.

Rahapoliitika valdkonnas soovitati siduda rahamassi juurdekasv rahvusliku koguprodukti kasvuga, millele arvutati juurde loodetav hindade tõus. Rahamassi kasvu pidurdava abinõuna soovitati tõsta protsendimäära, kohustusliku reservi eraldamise määra pankadele, krediteerimise mahu piiramist ja eriti tõhustada võitlust spekulatiivse kapitaliga (rahapesu).

Tulude poliitika osas soovitati pidurdada töötasu ja teiste isiklike tulude kasvu, et ka siin oleks kooskõla majanduse kasvuga.

Eelarvepoliitika valdkonnas soovitati hoida riiklike kulutuste kasv rahvusliku koguprodukti kasvu piirides, arvestades jooksvate hindadega.

Kaubanduspoliitika osas pandi ette alandada ühtseid väliskaubanduse tariife mõnele imporditavale valmistoodangu liigile ja suurendada impordikvoote nendele kaupadele. See pidi tugevdama odavate toodete konkurentsi ja soodustama liidusisest hindade alanemist.

Hindade kontrolli osas soovitati kehtestada kord, et toimuks kavandatavate hindade tõstmise otsuste ja põhjenduste eelnev põhjalik läbiarutamine, tulude blokeerimine hulgi- ja jaekaubanduses, riiklike tariifide külmutamine, hinnakonkurentsi stimuleerimine jne.

Kahjuks peab märkima, et Eesti Vabariigis, kuigi soovitatakse aktiivselt osaleda Euroopa Liidus, ei rakendata analoogilisi inflatsiooni kasvu pidurdavaid meetmeid järjekindlalt ja kompleksselt, mille tõttu hinnad tõusevad majanduslikke näite mittearvestavalt kiire tempoga ja Eesti krooni ostujõud vastavalt kahaneb.

Valitsus ei ole täitevorganite kaudu suutnud hoida kontrolli all inflatsiooni ohjeldamise abinõude süsteemi toimet ja eriti viimasel ajal toimub kõigis majandussfäärides suur hindade tõus, mis on puudulikult põhjendatud (leivatööstus, energiamajandus, lihatööstus, elanikkonna teenindussfäär jne).

Ei pöörata vajalikku tähelepanu riigi- ja omavalitsuste kulutuste kasvule, mis ei ole kaugeltki vastavuses rahvusliku koguprodukti kasvuga.

Statistikaameti andmetel on viimasel ajal elanikkonna kulud tuludest suuremad. Pingutused ja loobumised majanduse arengu heaks ei tohiks laskuda üksnes vähekindlustatud ühiskonnaliikmete õlgadele, vaid peaks olema ka jõukama osa kohustus.

Kuigi paljudel Eesti firmadel on senini olnud normaalne kasum, tahetakse vaatamata sellele tõsta hindu, et mitte maha jääda teistest. Inflatsioon ohustab tõsiselt Eesti krooni, majanduse kasvu, suurendab tööpuudust ja kuritegevust.

Takerdunud on eluliselt tähtis maareform. Inflatsiooni aitavad hoogustada välisärimehed, kes näevad siin rikastumiseks soodsaid võimalusi.

Nendes Euroopa Liidu riikides, kus soovitustega arvestati ja teostati riikidevahelist koordineerimist, ekspordi stimuleerimist, pidurdati sisemiste hindade tõusu, isegi naftakriisi perioodil, suurendati kohustuslikku pangareservi ja korrastati panga protsendimäärasid.

Soovituste oskuslik kasutamine sõltuvalt liikmesriigi majanduse erinevustest andis häid tulemusi defitsiitse maksebilansiga ja riigieelarvega Itaalias ja Prantsusmaal.

Saksamaal ja Beneluxi maades, kus valdavalt esines maksebilansi aktiivne saldo, kasutati finantsabinõude kompleksi suunatuna sisemise nõudluse stimuleerimisele, sealjuures vähenes ringluses olev rahamass laenude stabiliseerimise ja kohustuslike reservide taseme tõstmise toimel.

Saksa marga revalveerimine võimaldas pidurdada inflatsiooni. Inglismaa piiras maksejõulist nõudlust ja käiberahamassi riiklike obligatsioonide väljalaskmise abil, väljamaksmisele kuuluv protsent seostati inflatsiooni tempoga. Pidurdati pangapiletite emissiooni, t?ekkide ja muude krediidivahendite ringlust.

Kõike seda oleks võimalik krooni püsimise nimel mõistlikult kasutada ka Eestis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum