Mul on eetiliselt väga raske rääkida mõne teise ministeeriumi sisemisest töökorraldusest, aga kui jutt käib tervest ministeeriumist tervikuna, siis kollektiivne karistus ei anna midagi. Vaja oleks tegeleda konkreetsete inimestega, kes siis oma tööga hakkama ei saa. Süüdistada kogu kollektiivi pole vist siinkohal kõige õigem.

Rahandusministeeriumis toimuv on ilmselt ekstreemne abinõu. Seal on leitud, et see on nende probleemide lahendamiseks õige tee. Komandeeringuid tuleb niikuinii piirata, kuigi see on seoses Euroopa Liitu pürgimisega üsna keeruline, kuna Brüsselis peab koostöö huvides lihtsalt käima. Mis puudutab preemiate vähendamist, siis on see iga ministeeriumi siseküsimus. Eelnõude mittetähtaegset valmimist esineb kõikides ministeeriumites ja selleks on mitmeid põhjuseid. Kui see muutub aga krooniliseks, on muidugi halb.

Kui õigustatud rahandus-ministeeriumi kantsleri poolt heaks kiidetud sanktsioonid on, seda pole mina pädev ütlema. Põhjusi rahulolematuseks muidugi on, kui vaadata maksude laekumist riigieelarvesse.

Alalaekumine on tingitud sellest, et õigel ajal ei võetud kasutusele abinõusid käibemaksupettuste ärahoidmiseks.

Alles nüüd on rahandusministeeriumi seaduseelnõud siin, kuigi ma tegin juba märtsis kurja häält, et midagi tuleb ette võtta. Kaheksandal märtsil oli üks suur tüli ja pahandus. Nii et rahandusministeeriumi kantsleri sammud alalaekumisega võitlemiseks on sellest tingitud. Kui saab kütuse- ja alkoholiaktsiisipettuste arvu väiksemaks, läheb asi normi.

See, mida kantsler Enn Pant rahandusministeeriumis töö parandamiseks teeb, on ministeeriumisisene küsimus. Ainult et nende asjadega on hiljaks jäädud.