11. juuni 1996
Jaga lugu:

Reaalsus põhjendamatu optimismi vastu

Nagu kaunil nõukogude aja, nii ka iseseisvas Eestis on elu (võimulolevate) poliitikute avalduses tunduvalt parem kui tegelikkus. Juba 1994. aastal tundsid võimukandjad majanduse kasvu, aga tegelikkusele ligem statistika näitas unistustele vastupidist olukorda. 1995. aastal olevat Eesti mõne poliitiku arvates olnud üks kõige kiiremini arenevaid postsotsialistlikke riike, aga statistika näitab kiretult ainult pikaajalise languse peatumist.

On kahju, et aprillis lugejani jõudnud «Eesti majandusülevaade 1995--1996» ülevaade pole täielik -- tähtsamatest majandusharudest puudub näiteks põllumajandus, aga ka pangandus. Esimene oleks hädavajalik, et näidata taandareneva majandusharu probleeme. Pangandussektor olevat aga üks kiiremalt arenevaid harusid ning väga oleks vaja teada, milliste tegurite toel on see areng saavutatud.

Sotsialistlikus statistikas valitses selline tobe jaotus. Metalli sulatada ja kaubarongi juhtida oli auasi, sest sellega loodi tulu. Inimese vaimu harimine (haridus, kultuur), keha eest hoolitsemine (tervishoid, sport, kehakultuur) ja igapäevaste olmemurede lahendamine (elamu- ja kommunaalteenused) kuulutati teisejärguliseks, sest siin väidetavalt ainult tarbiti.

Sotsialism on kadunud, aga inimesele pööratakse senisest veelgi vähem tähelepanu. Eesti majandusest pole võimalik saada ülevaadet, kui kajastamata on peamise arenguteguri -- tööjõu -- taastootmisele suunatud majandusharud.

Majanduse arendamine ei saa olla eesmärk omaette. Majandus on ainult vahend ühiskonna materiaalsete, sotsiaalsete jms eesmärkide saavutamiseks. Lõppkokkuvõttes on eesmärgiks inimeste heaolu tõus, elukvaliteedi paranemine.

Majanduslikust arengust ja tõusust on mõtet rääkida ainult siis, kui paraneb inimeste heaolu:

-- materiaalse tarbimise tase tõuseb ja struktuur paraneb;

-- inimeste eluasemetingimused paranevad;

-- haridustase tõuseb ja hariduse kvaliteet paraneb;

-- inimeste tervislik seisund paraneb ja eluiga pikeneb;

-- inimeste kultuuritase tõuseb (lugemus suureneb, rahvakultuuris osalemine laieneb);

-- inimeste mobiilsus (reisimis- ja ümberkolimisvõimalused) suurenevad;

-- pensionäride ühiskondlik aktiivsus (osavõtt ühiskondlikust elust) paraneb.

Need aspektid on «majandusülevaates» vaatluse alt välja jäänud. Meil on tegemist ainult «ülevaatega Eesti materiaalse tootmise sfäärist». See ei anna võimalust hinnata majanduse kui terviku arengut ning seda eriti Eestis, kus «materiaalsel tootmisel» püütakse hinge sees hoida inimese arengule suunatud «mittemateriaalse tootmise» harude substantsi hävitamise arvel.

SKT reaalkasvuks on statistiliselt hinnatud 1,2% (lk 10). Paljud tootmise põhivahendid on odava erastamise käigus hinnatud mitmeid kordi madalamaks reaalsest taastootmisväärtusest. Seega on amortisatsioonikulud hinnatud ebareaalselt väikeseks. Haridus-, tervishoiu- jms mittetootmissfääri substantsi vähenemine kajastub statistikas veelgi halvemini. Sel juhul on aga 1,2protsendiline kasv küll illusoorne (statistiline müstifikatsioon) ja tegelikult jätkus majanduse taandareng Eestis ka 1995. aastal.

Arusaamatuks jäävad väited, et Euroopa Liiduga «liitumisprotsessiga on Eesti riikliku regionaalpoliitika väljatöötamisel arvestatud» (lk 31) ja «regionaalpoliitika finantseerimissüsteem võimaldab tagada ELi poolt nõutava rahalise osalemise» (lk 30). Eestis eraldati kõigile regionaalse arengu programmidele kokku veidi üle 140 miljoni krooni (lk 41). See tähendab, et Eestis ei teostata regionaalpoliitikat, vaid mängitakse seda.

Loodetavasti leiavad ka poliitikud aega majandusülevaatega tutvuda. Siis muutuvad nende jutud Eesti enneolematust majanduskasvust veidi vaiksemaks ja sisukamaks. Nii võimegi ehk kunagi ka reaalse kasvuni jõuda.

Jaga lugu:
Hetkel kuum