12. juuni 1996
Jaga lugu:

Säästlikkus on Eestis veel tundmatu suurus

Eesti poliitikute seas on süvenenud õige arusaamine, et juhul kui on olemas üks tee enamiku meie probleemide lahendamiseks, siis saab selleks olla ainult pikaajaline jätkusuutlik majanduskasv. Samas kerkib aga üles oht, et majanduskasvu saavutamise sildi all võidakse lühiajalistel kaalutlustel astuda samme, mis meile pikaajalises perspektiivis vastu töötavad. Nii pole majanduskasv võimalik ilma reaalinvesteeringute mahu ja tõhususe olulise suurendamiseta.

Investeeringute aluseks on aga omakorda säästmine, ehk jooksvast tarbimisest loobumine. Kui seni on märkimisväärne osa Eestisse tehtud investeeringutest olnud kaetud välismaiste säästude arvel -- mida kajastab meie maksebilansi jooksva arve puudujääk --, siis peame silmas pidama, et ükskord tuleb Eestil hakata tagasi maksma võetud laene, ühel päeval tahavad siia investeerinud ettevõtjad vähemalt osa oma kasumist riigist välja viia -- st ühel hetkel algab reaalne ressursside väljavool Eestist. Seega peab Eesti oma majanduslikku kasvu lõppkokkuvõttes ikkagi ise finantseerima ja selleks on ainult üks tee: kodumaise säästmise oluline suurendamine. Sedamööda, kuidas kapitaliturgude arenedes hakkab suurenema otseinvesteeringutest märksa dünaamilisemate portfelliinvesteeringute osa, muutub probleem järjest teravamaks. Seetõttu peaks kodumaise säästmise tõstma majanduspoliitika üheks peamiseks eesmärgiks juba praegu.

Säästmine on äärmiselt keeruline protsess. Ökonomistid on eriarvamusel isegi tema defineerimise osas, rääkimata sellest, milline oleks säästmist soosiv majanduspoliitika. Üldlevinumad säästmise definitsioonid käsitlevad säästmist jääkmõistena, st kas siis sissetulek miinus tarbimine või, rahvusvahelises kontekstis, koguinvesteeringud miinus kapitalikonto ülejääk. Mõiste defineerimisest märksa raskemini tuleb aga vastus küsimusele, mida saavad valitsused säästmise suurendamiseks teha?

Enamik ökonomiste on arvamusel, et parim, mida valitsus siin teha saab, on hoiduda fiskaalsest ekspansionismist ehk riiklike kulutuste paisumisest. Arenenud riikides läbiviidud uuringud on näidanud, et erasektori säästmine on läbi aegade olnud suhteliselt stabiilne, mistõttu suuremad kogusäästmise kõikumised on olnud tingitud just valitsussektorist. Siirdemajandustele omane finantssektori liberaliseerimine on Eestis esimeste reformiaastate jooksul erasektori säästmist ilmselt vähendanud, kuivõrd suurel osal inimestest on esmakordselt elus tekkinud võimalus laenu võtta. Seetõttu on siinsetes oludes valitsuse konservatiivsel fiskaalpoliitikal eriline tähendus ja loobumisel senisest kursist võivad olla tõsised tagajärjed.

Samas on viimased arengud fiskaalpoliitika vallas olnud paraku küllaltki ärevad. Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) hinnangul ulatub üldvalitsuse eelarve (s.o kesk- ja omavalitsuste ning eelarveväliste fondide koondeelarve) defitsiit sellel aastal juba 3,8 protsendini SKTst. Meie edasise majandusliku kasvu perspektiivide huvides tuleb sellised arengud kiiresti peatada. Kõigepealt tuleb saavutada, et keskvalitsus kui majanduspoliitika eest vastutaja kontrolliks faktiliselt üldeelarvet. Praegu kehtiv kord, kus kohalikud omavalitsused hakkavad oma eelarveid koostama peale riigieelarve vastuvõtmist, keskvalitsusele selliseid võimalusi ei anna. Pikemas perspektiivis saaks riik aga säästmist hoogustada eelkõige oma kulutuste piiramise ja avaliku sektori osakaalu vähendamise ning selle tõhususe tõstmise kaudu.

Mis puutub struktuursetesse ehk mikrotasandi reformidesse, siis siin on võimalused säästmise taseme tõstmiseks ilmselt piiratumad ja pakutud majanduspoliitilised abinõud kergemini vaidlustatavad.

Üheks sagedamini propageeritud sammuks pensionikindlustussüsteemi reform. Viimane on eriti oluline selle tõttu, et lisaks säästmise mahu loodetavale suurendamisele tõstaks pensionireform kapitaliturgude tõhusust ja seeläbi ka investeeringute kvaliteeti. Peale selle lõikaks üleminek palga suurusest sõltuvale pensionile pinna ka sotsiaalmaksupettuste jalge alt ning vähendaks tööjõuturgude moonutatust. Rahvastiku struktuuri vananemine nõuab niikuinii jooksvalt finantseeritavate pensionisüsteemide ümberkorraldamist.

Jaga lugu:
Hetkel kuum