Karud valivad presidenti

Pühapäeval sõelusid vene-maalased esimeses valimistevoorus välja kaks kangemat kandidaati, et need juuli alguses viimasele valimiskatsumusele saata. Venemaa tuleviku seisukohalt pole aga suurt vahet selles, kas valimised võidab lõpuks praegune president Boriss Jeltsin või Vene kommunistide juht Gennadi Zjuganov. Segadus Vene sise- ja välispoliitikas säilib ja läheb kardetavasti senisest suuremaks. Põhjuseks on mõlema liidri nõrkused.

Jeltsin on ebakindel president. Kolmandat korda ta Venemaa etteotsa kandideerida ei saa ja peab sajandivahetusel oma koha järglasele loovutama. See teeb Jeltsini potentsiaalsete mantlipärijate heitluse eriti teravaks. Kehv on ka Jeltsini tervis. Hoolimata sellest, et president valimiskampaania ajal karmo?ka saatel rõõmsalt rahva ees tantsu vihtus, ei ole kaks südameinfarkti selline tühiasi, millel Jeltsinile mingit järelmõju poleks. Seega võivad Venemaal uued presidendivalimised tulla varemgi, kui seadus seda ette näeks. Problemaatiline on Jeltsini toetajaskond. Armee ja vene rahvuslaste toetust on Jeltsin vajanud siiamaani ja vajab seda ka edaspidi. Jeltsini tõenäolisemaks järglaseks järgmistel valimistel peavadki vaatlejad erukindral Aleksandr Lebedit, kes pühapäeval kogus üle 14% häältest. Omal ajal Moldovas Vene vägesid juhtinud ja sealsete venelaste suureks sõjapealikuks tõusnud kindral ei paista just Balti riikide sõber olevat. Eriti kui pidada meeles tema mõtteavaldust, et Balti riikide koht on paraski ääres.

Zjuganovi probleemiks on kontseptsiooni puudumine. Vaevalt, et ta praegu päris täpselt teab, mida ta võimule saades täpselt tegema hakkab. Tema retoorika on segu erinevatest venelastele armsatest mõtetest: veidi marksismi, vene rahvuslust, suurriigi retoorikat, õigeusku. Oma «mina» otsingud muudavad Zjuganovi poliitika ebakindlaks.

Muidugi võib Zjuganov osutuda praktikas mõõdutundeliseks riigijuhiks, kes Venemaal midagi eriti ei muuda ning laseb senisel kursil edasi areneda. Taolisele võimalusele räägib aga vastu tema küllaltki ähmane poliitikunatuur. Pigem hakkab Zjuganov karmi ja pehme liini vahel pendeldama ning jõuab kiiresti oma poliitikaga ummikusse.

Kui vaadata olukorda Balti riikide seisukohalt, siis on selge, et siinmail tuleks Jeltsinile pöialt hoida. Mitte sellepärast, et Jeltsini sisepoliitika nõunik poliitikaanalüütik Sergei Karaganov on lubanud Jeltsini võidu korral Eesti-Vene suhete mõningast paranemist ja kinnitanud, et halvemuse suunas midagi ei lähe. Lääneriikides, ammugi mitte Venemaa naabermaades, ei usuta, et Jeltsini võiduga alaväärsuskompleksis vaevlevast idaimpeeriumist ainult mahedat viiulimuusikat kostma hakkaks. Jeltsinit toetama sunnivad hoopis majanduslikud põhjused.

Lääneriigid on teinud ühe-selt selgeks, et nemad soovivad näha just nimelt Jeltsinit Kremli järgmise peremehena, ning seadnud selle soovi täitumisest sõltuvusse ka kõik edasised investeeringud Venemaale. Lihtne loogika kinnitab, et kui peaks valimistel võitma Zjuganov, siis ei lõpe lääne rahavood mitte üksnes Venemaale, vaid ka tolle naaberriikidesse, kelle majandus on seni püsinud ida-lääne vahendamisel.

See puudutab ka Balti riike. Siinset välisinvesteeringute buumi saab seletada üksnes lääne firmade suurte lootustega Vene majanduse arengule ja reformimisele. Nende lootustega koos kaoks raha ka Baltimaadest.