Uudised
25. juuni 1996 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tööhõivekohustus on täna siiski vajalik

Äripäev on viimasel ajal (16.05. ja 07.06.) mitmel korral käsitlenud erastamisagentuuri poolt igale erastajale ettenähtud tööhõivekohustuse täitmisega seonduvaid probleeme. Ametiühingujuhina ja riigikogu liikmena pean vajalikuks välja öelda omapoolse seisukoha töötajate jaoks nii olulises küsimuses.

Ka Äripäevast (7. juunil avaldatud küsitluse põhjal) ilmneb, et erastatud ettevõtete juhtide hinnang tööhõivekohustusele on diametraalselt erinev ning näitab samas ettevõtete omanike suhtumist sellesse kohustusse.

Kreenholmi Valduse aktsiaseltsi tegevdirektor Meelis Virkebau nendib, et nende puhul on erastamisega kaasnenud kohustused lapsikult väiksed ja nende täitmine ei ole neile mingi probleem.

Samas kurdab ASi Tondi Elektroonika esindaja Uno Abru, et kohustused koormavad ettevõtet väga ja nende nõudmine on arusaamatu.

Tööhõivekohustus Tallinna piires olevat kunstlik. Tallinna linnavalitsuse nõudmine töötajate arvu korrigeerimise eest kolm miinimumpalka on Uno Abru meelest üsna väljapressimise moodi.

Umbes kümme aastat tagasi töötas Kreenholmi manufaktuuris 12 000 inimest, praegu on neid üle viie tuhande. Tänavu ja eeloleval aastal on kavas koondamisi, mis jätavad tööta sadu inimesi.

Muidugi on Kreenholmi Valdusel koondamisruumi veel kõvasti (tööhõivekohustus näeb ette 2000 töötaja säilitamist). Sellise võimaluse annab erastamisseadus, mille 21. paragrahvi järgi on erastamise lisatingimuste kehtestamine erastamise korraldaja kompetentsis.

Teisalt on aga selge, et need sajad ja pikema ajavahemiku peale kokku ehk tuhatkond inimest vajavad tööd ja elamisallikat. Nad ei kao meie kõrvalt kuhugi, edaspidi peab nende eest hoolitsema riik ja kohalik omavalitsus. Millised on aga meie riigi sotsiaalse turvalisuse tagamise tingimused ja võimalused, see on kõigil teada.

Meelis Virkebau seisukoht, et erastamisega kaasnenud kohustused on nende jaoks lapsikult väiksed, tekitab kergelt öeldes hämmeldust.

Miks otsustati ettevõte müüa nii napi tööhõivekohustusega? Mida peeti silmas, kui anti uuele omanikule (veerandi ulatuses on omanik Eesti riik) võimalus vabastada töölt rohkem kui pooled inimesed?

Uno Abru Tondi Elektroonikast on aga vastupidiselt mures -- miks nõuab linnavalitsus töötajate arvu korrigeerimise eest kolm minimaalpalka inimese pealt.

Seda lugedes tekib mul küsimus, kuidas on erastatud ettevõttel lubatud vähendada tööhõivekohustusega ettenähtud töötajate arvu nii väikese kompensatsiooni eest.

Sama küsimus kerkis mul ka jalatsi- ja tekstiiliettevõtte Aktiiv puhul (iga tööhõivekohustusega ettenähtud töökoha vähendamise eest lubatakse ettevõttel kanda linnavalitsuse sihtotstarbelisse fondi vaid 100 krooni).

Ometi näeb tavakohane kord ette, et tööhõivekohustuse vähendamisel tuleb omanikel tasuda iga koha pealt 15 000 krooni.

Aktiiv maksis linnavalitsusele 90 täitmata koha eest 9000 krooni, mis on naeruväärne summa ja nagu ma tõdesin oma kirjas erastamisagentuurile (28. mai), on selline järeleandlikkus ametiühingute keskliidu arvates lubamatu ja vastutustundetu samm riigi tööhõivepoliitikas.

Erastamisagentuur seda kahjuks ei leidnud, sest oma vastuses EAKLile teatab lepingute täitmise kontrolli üksuse direktor Rein Soidla, et erastamisagentuuri nõukogu on otsustanud oma 1995. aasta 5. septembri koosolekul anda erastamisagentuurile õiguse ostja taotlusel ja objekti asukohajärgse kohaliku omavalitsusega kooskõlastatult vähendada ostu-müügilepingus fikseeritud tööhõivekohustust või see täiesti ära jätta.

Kas saame aga sel juhul üldse rääkida mingist erastamisega kaasnevast kohustusest ja selle täitmisest? 1995. aasta 5. septembril otsustas erastamisagentuuri nõukogu anda erastamisagentuurile õigus ostja taotlusel vähendada ostu-müügilepingus fikseeritud tööhõivekohustust või see hoopis ära jätta pärast selle küsimuse kooskõlastamist kohaliku omavalitsusega.

See otsus on tekitanud keskliidu liikmesliitudes rahulolematust, kuna nii ei ole ametiühingu liikmed ja teised töötajad kaitstud põhjendamatute vallandamiste eest.

Ametiühingute keskliit on pöördunud erastamisagentuuri nõukogu poole taotlusega anda oma liikmesliitude esindajatele võimalus osaleda erastamise lisatingimuste kindlaks määramisel (seda eriti tööhõive osas), lähtudes põhimõttest, et küsimust saab demokraatlikult lahendada vaid tööturu osapooli kaasates. Just sotsiaalne partnerlus on see, mis aitab meid edasi.