Ettevõtlikku austades

Tänases Äripäevas on loetletud mõned firmad, kes vaatamata üldisele seisukohale tööstuse madalseisust laiendavad märkimisväärselt oma tegevust.

Ma ei ole küsinud, miks Elcoteq uut tootmishoonet ehitama hakkab või miks Järvakandi Klaas selle varsti valmis saab. Ilmselt läheb neil hästi.

Kui ma mõni aeg tagasi uskusin, et viinatehaste madalseisust on häiritud Järvakandi Klaasi töö ning neil on raskusi, põrkusin vastu firma juhi Kalle Uiboupina optimismi. «Ega me Eestisse eriti enam ei müügi, kuid selle võrra rohkem läheb toodangut mujale,» lausus ta. Lähemal ajal on tal ilmselt põhjust tunda rõõmu käibe kahekordistumise üle.

Ka Sillamäel asuvat Silmetit või Kohtla-Järve hiidu Kiviteri on neatud ja kiidetud. Kui aga kuuled, et mehed seal näevad võimalusi uute tooteliikide valmistamiseks või koostavad arenguplaane, kui võimsaks saab firma kümne või rohkema aasta pärast, siis ei taha uskuda, et kõik meil siin tööstuses nii väga halb on. Halvasti võib olla tahtmise või oskustega.

Küsimusele, miks üks mööblitehas töötab, teine mitte või miks ühe tehase õlut ostetakse, teise oma jääb letile, ehkki hinnad on samad, ei olegi muud vastust, kui et hättajäänul on miski töö tegemata või kehvasti tehtud. Ei vaidle vastu, et võib-olla jättis ka riigi võimukandja kusagil midagi tegemata või tegi üht-teist.

Eesti tööstust võib kiruda ja võib kiita. Edukat pole üldjuhul põhjust kiruda. Kehva aga küll. Loodetavasti ei tule aga kunagi sellist aega, kus sel teemal mitte midagi ei kirjutata. Mitte kunagi ei kirjuta ma selle lehe veerul aga sellest, kuivõrd mõni juht läbi raske nõukogude aja Eesti tööstust upitas. Muide, seda ikka soovitatakse kirjutada.