Tihtipeale on poliitikud üksteist süüdistanud lühinägelikkuses. Tants ajakirjanduse käibemaksu ümber näitab aga, et tegemist on palju tõsisema nähuga, nimelt ei näe poliitikud ka lähedale, st oma nina ette, et enne hääletamist laual olevaid pabereid lugeda.

Muidugi on võimalus, et poliitikud ei oska üldse lugeda, kuigi ühe tuntud ajalehe loosunglause väidab, et nemad õpetasid eestlased lugema. Kehvasti õpetasid või siis pole poliitikud eestlased. Siirast muret poliitikute lugemisoskuse pärast on väljendanud ka Toivo Jürgenson Isamaaliidust.

Olulisem on kogu loo juures vast see, et poliitikud tõmbasid käibemaksuseadusesse muudatuste viimisega endale tahtlikult või tahtmatult kaela häda. Oma näppude ajakirjanduse rahakotiraudade vahele ajamine võib üritajale lõppeda tõsise tervisekahjustusega. Eesti ajalehtede liit on juba jõudnud avaldada seisukoha, et kui riigikogu jääb oma otsusele kindlaks, võtavad ajalehed midagi radikaalset ette.

Poliitikutel ei jää muud üle, kui augustis toimuvatel riigikogu erakorralistel istungitel tehtud seadusemuudatused vaikselt ära parandada, st viia olukord endisse seisu, kus ajakirjandusväljaanded olid maksustatud nullprotsendilise käibemaksumääraga.

Äripäevas tekitab sügavat hämmingut asjaolu, et riigikogujate kui ministrite küsitlemisel on neist enamik väljendanud arusaamatust, kuidas niisugune muudatus sai üldse läbi minna ja avaldavad arvamust, et küsimus õige pea tagasi riigikogus on.

Põhimõtteliselt on võimalikud kolm varianti: väljaanded oleksid maksustatud teiste kaupadega võrdsetel alustel, st 18protsendilise käibemaksuga; teiseks -- ajakirjandusväljaannetele oleks käibemaksumäär sarnaselt kõikide Euroopa riikide eeskujule kas 0% või igal juhul oluliselt madalam üldisest käibemaksumäärast; kolmas võimalus on ajakirjandus vabastada täielikult käibemaksust.

Esimese variandi järgi kallineks ajakirjandus viiendiku võrra ja riik võiks teoreetiliselt teenida umbes poolsada miljonit lisakrooni. Viga on aga selles, et viimatinimetatud summa sulab olematuks, kuna kallimat ajkirjandust ei jaksa enamiku lehtede lugejaid endale lubada. Vähenevad reklaamitulud, väljaannete tulud üldse ja riik saab muude maksudena veelgi vähem.

Teine variant oleks jõukohane ka Eestile, eriti kui silmas pidada Eesti euroihalust. Rahandusminister Mart Opmann on öelnud, et seadusemuudatus lähtub Euroopa direktiividest, mille järgi on nullmaksumääraga maksustatud ainult eksport ja riikidevaheline n-ö välisabi, kõik muu liikus nn soodusmaksumäärade peale.

Kolmas võimalus, mille valis Eesti, vabastas väljaanded käibemaksust, ühtlasi näitas, et Eestil on maailma asjadest taas oma arusaamine. Ainult et täielik vabastamine toob kaasa selle, et väljaanded ei saa tagasi proportsionaalset osa käibemaksuna välja käidud rahast, mis on kulutatud tellitud, st nullmääraga maksustatud numbrite trükkimiseks. Ka siit teeniks riik ligi poolsada miljonit.

Väljaannetest tellitakse umbes pooled. Seega pole vahet, kas maksustada väljaanded täielikult käibemaksuga või siis tellitavad vabastada, sest väljaannetele ja nende lugejatele maksab see ikka ühepalju. See on ka põhjus, miks väljaandjad ei rõõmusta käibemaksu vabastuse kui riigipoolse erilise soodustuse üle.