Ravikindlustus vajab ravi

Küllap on mitmed inimesed, kellele tööandja on taganud ravikindlustuse, sattunud olukorda, kus ta raviasutusest tagasi saadetakse, kui tal pole maksta omast taskust arsti osutatavate teenuste eest.

Kirjeldatud probleem tekib, kui inimene töötab väikese Eesti riigi ühes asustatud punktis ja tahab end ravida just töökohajärgselt, elab aga, st sisse registreeritud on teise asustatud punkti. See mure on lahendatud Tallinna ja Harjumaa haigekassade vahel. Samal ajal pole üheski kehtivas Eesti seadusandlikus aktis üheselt määratletud, et inimene peab arsti juures käima ainult oma elukohajärgses raviasutuses.

Kehtiva korra kohaselt laekub raha piirkondlikele haigekassadele vastavalt haigekassade poolt esitatud andmetele elanike arvu kohta selles piirkonnas. Haigekassa sõlmib aga raviasutustega lepingud, milles nähakse ette aasta jooksul konkreetses raviasutuses osutatavate ja haigekassa poolt finantseeritavate teenuste maht.

Kuna aga raviasutusi on Eesti ligi kolmsada, pole mõeldav, et igaüks kaheksateistkümnest haigekassast sõlmiks lepingu kõikide raviasutustega ja nii polegi teisest piirkonnast tulnul võimalik saada muud abi peale vältimatu abi.

Keskhaigekassa asedirektori Vaike Närike sõnutsi on keskhaigekassa küll välja andnud käskkirja, mille kohaselt tuleb haigekassadel keskhaigekassa poolt kinnitatud eelarvest planeerida kuni 10% kindlustatute ja nendega võrdsustatud isikute ravikulude ja soodustingimustega ravimite eest tasumiseks raviasutustele ja apteekidele, kellega haigekassal ei ole lepinguid.

See printsiip ei tööta aga sujuvalt, kuna eelarveaasta jooksul on sotsiaalministeerium tõstnud raviteenuste hindu. Pealegi eksisteerivad tänagi käärid ravi ja materjalide tegelike ja sotsiaalministeeriumi poolt määratud hindade vahel, mis neelavad planeeritud 10%.

Riik peaks lõpuks radikaalselt määratlema, milliseid teenuseid ja millises mahus ta siiski üldriikliku ravikindlustusega kinni maksab. Sest praegu on nõudmine raviteenuste järele ja raviteenuste pakkumine sotsiaalministeeriumi terviseosakonna juhataja Peeter Mardna sõnul kaks korda suurem, kui on võimalik katta riikliku ravikindlustusega. Pole teist riiki peale Saudi-Araabia, kes maksaks täielikult kinni elanike ravikulud.

Samas tuleb tunnistada, et ravikindlustuse kui sotsiaalkindlustuse ühe osa ladus funktsioneerimine jääb puuduvate seaduste ja lihtsalt korraldamatuse taha. Ettevalmistamisel on üldarstiseadus, täna peaks sotsiaalministeeriumis arutletama sotsiaalkindlustusseaduse eelnõu üle, mille kohaselt siiani kehtinud haigekassade süsteem liidetakse pensioniametitega.

Praegu puudub ülevaade, milliseid teenuseid ja kui palju üks inimene kasutab. Nii võib arsti otsusega või määratud raviga rahulolematu patsient käia oma häda kurtmas mitme arsti juures, kinni aga maksavad selle kõik ühisest katlast. Siin peaks leevendust tooma pangakaartidele sarnaste haigekassakaartide käikulaskmine, mis on kavandatud järgmisesse aastasse. Samuti kaalutakse ettepanekut tasuda riikliku ravikindlustusega ühe mittekroonilise haigusega patsiendi teatud arv visiite arsti juurde. Kõik, mis üle selle, tuleb kinni maksta omast taskust.

Äripäev loodab, et kavandatud muudatustest ka üksikindiviidile käegakatsutavat kasu tõuseb ja nende tegelik ellurakendamine jälle valgusaastate taha ei lükku.