Euroopa Liit liidab-lahutab

Euroopa Liidus käib valitsustevaheline konverents, mille eesmärk on valmistuda uute liikmete vastuvõtuks. Konverents lõpeb järgmisel suvel, kuus kuud hiljem algavad läbirääkimised Küprose ja Maltaga -- võib-olla ka Poola, Ungari, Tshehhi ning Sloveeniaga.

Teoorias on kõigil ühesugune lähtepositsioon. Praktikas teeb EL läbirääkimispartnerite vahel vahet. Türgis ei ole asjad inimõigustega korras, Slovakkia taandub demokraatlikust korrast, Rumeenias, Lätis ning Küprosel on etniliste konfliktide oht.

Paljudel puuduvad mõjukad sponsorid. Kui Poolal on Saksamaa toetus, siis Balti riikidel on toetuda vaid Skandinaavia riikidele -- varjatult on nende vastu nii Suurbritannia, Prantsusmaa kui Saksamaa, mis ei ole huvitatud ELi julgeolekugarantii andmisest riikidele, mida pole praktiliselt võimalik kaitsta.

Veelgi kaalukam põhjus on raha. Usinalt ELi küsimustikku täitnud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on liiga vaesed, vaesemad isegi kui Kreeka, Hispaania ja Portugal liiduga ühinemisel. Kui kõik Euroopa lepingu sõlminud kümme riiki -- Poola, Ungari, Tshehhi, Slovakkia, Bulgaaria, Rumeenia, Eesti, Läti, Leedu ja Sloveenia -- liiduga ühineksid, kasvaks ELi rahvaarv 30 protsenti. Uustulnukatel oleks aga vaid neljandik praeguse keskmise liikmesmaa ostuvõimest (vt kaarti). Lisaks on viiendik nimetatud riikide elanikkonnast hõivatud põllumajanduses, võrrelduna kuue protsendiga Euroopa Liidus. ELi põllumajanduspiirkond suureneks 2/5 võrra.

Rohkem vaeseid riike -- rohkem strukturaalabi saajaid, eriti kategoorias, mis on eraldatud piirkondadele, kus SKT on vähem kui 75 protsenti liidu keskmisest -- tase, milleni jõudmiseks enamikul liikmekandidaatidel kuluks 20 aastat. Rohkem talunikke tähendab rohkem subsiidiume ühise põllumajanduspoliitika (CAP) vahenditest.

Kuna CAP moodustab poole Euroopa Liidu eelarvest ning strukturaalabi teise 30 protsenti, on riigid, kes panevad eelarvesse rohkem, kui sealt saavad -- Saksamaa, Suurbritannia, Holland ja Prantsusmaa --, mures. Mures on ka abi saajad, ehkki teistel kaalutlustel.

ELi keskmiste sissetulekute alanedes kaotab nii mõnigi abi saaja (Iirimaa) õiguse abi jätkumisele.

Mõne hinnangu kohaselt tähendaks liidu laienemine praeguse poliitika jätkudes eelarve 60protsendilist kasvu, mis on vastuvõetamatu. Toetuste ning subsiidiumide kärpimine olukorras, kus kümnendik liidu töölistest on tööta, on niisama kohatu.

Praeguste reeglite järgi moodustaksid abirahad 10--20% uute liikmete SKTst, kõrvutatuna 3--5% SKTst Kreeka puhul.

Kuna abi tuleb kohandada riikide omafinantseerimisega, pingestaksid taolised summad uute liikmete eelarveid, leiab Euroopa Liidu regionaalabi volinik Monika Wulf-Mathies. Peale selle on osa regionaalabi eelarvest kasutamata (Itaalia näiteks on kasutanud vaid kolm neljandikku eraldatud summadest), mistõttu strukturaalabi fondide kahekordistamise prognoosid ei ole tingimata realistlikud.

Loodetavasti on niisama alusetud ka prognoosid põllumajanduskulude suurenemise kohta. Nimetanud on CAP praeguse 41 miljardi ECU (52 miljardit dollarit) eelarve kahekordistumist või suurenemist kolmandiku võrra. Samas on EL otsustanud, et põllumajandusele tehtavate kulude osakaal eelarves peab langema ning 1992. a alustatud reformid juba alandavadki kulusid.

Euroopa komisjon on optimistlikum: isegi siis, kui kõik taotlejad saaksid liikmeks, suureneks CAP aastane maksumus 9 miljardit ECUd esimesel aastal, kasvades 12 miljardini kümne aasta pärast. Kui CAP uuesti reformida, on kulutused veelgi väiksemad.

Ei ole välistatud, et uutelt liikmetelt nõutakse mööndusi. Näiteks nõustumist subsiidiumidega, mis pole niisama helded kui praegu ELi vaesematele liikmetele antavad abirahad, muutes need riigid teisejärgulisteks liikmeteks. Tõenäolisem on, et leppida tuleb pikema üleminekuperioodiga, enne kui saadakse õigus kõigile hüvedele täies ulatuses.

Isegi taolised mööndused ei garanteeri aga taotlejatele kiiret ühinemist. Saksamaa kantsleri Helmut Kohli poolt aastaks 2000 tõmmatud finishijoon aina nihkub. Kui liitumisläbirääkimised algavad 1998. a alguses ning kestavad kaks aastat (Austria vastuvõtmiseks kulus 13 kuud, Hispaania puhul seitse aastat) ning kui lisada veel kaks aastat ühinemislepingu ratifitseerimiseks kõigis ELi parlamentides, näeme, et soositud vähemus saab liitu kõige varem aastal 2002.