Kas riigikogu peab lõpetama, kui president jääb valimata?

Ma ei arva, et riigikogu peaks suutmatuse pärast valida president laiali minema. Oleks meeldiv olnud, kui riigikogu saadikud oleks suutnud presidendi valida, aga ju siis on huvid nii erinevad, et ole võimalik positiivset tulemust saavutada. Ma ei näe selles mingit traagikat.

Valimistulemused riigikogus ei näita minu arvates riigikogu töökindlust või selle puudumist, sest presidendi valimine ei ole kokkuleppe küsimus. Riigile tuleb leida hea president ja erinevad kandidaadid ilmselt esindavad erinevate gruppide huvisid.

Kui niisugune pasjanss ei anna seda 68 häält kokku, siis tuleb tunnistada, et on niisugune objektiivne suhe. Ühiskonnas ei peagi minu arust küsimused jagunema niimoodi, et kõik asjad, mis on sada, peab ühtedel olema 68 ja teistel ainult 32.

Minu arust on oluline see, et lõpptulemus oleks hea. Sest riigijuht on midagi, mis peab olema hea. Ja kui see põhiseadusega ettenähtud kord annab hea presidendi, kes viib Eestit edasi sinna, kuhu me tahame, siis pole katki midagi. Tee on veel lahti.

Mina oma töös puutun kokku pidevalt erinevate huvidega ja kui ei õnnestu neid kokku viia, siis tuleb edasi otsida.

Loomulikult oleks ma tahtnud, et president oleks valitud riigikogus. Aga kui nemad ei suuda, siis sellepärast ei pea neile veel liiva peale ajama. Mõnes asjas suudavad nad kindlasti ka konsensusliku tulemuseni jõuda.

Kui paavsti valimistega võrrelda, siis oleks saadikud olnud huvitava olukorra ees ja päris huvitav oleks olnud vaadata, mis sellest oleks saanud. Meie põhiseadus ei näe sellist võimalust aga ette.

Minu arust ei peaks riigikogu laiali minema, kuigi nad ei suutnud valida presidenti. Riigikogus on esindatud erinevad poliitilised jõud ja kas nad ilmtingimata peavad mingis küsimuses kokku leppima igakord ja saavutama niivõrd suure konsensuse, nagu see presidendi valimisel on ette nähtud? Ma ei ole sugugi kindel, et nad peavad seda tegema.

Need ütlused, et riigikogu tingimata peab otsustama ja peab olema otsustusvõimeline, on suunatud ühe või teise parlamendisaadikute grupi mõjutamiseks, selleks et nad loobuksid oma südametunnistuse järgi tehtud otsusest ja võtaksid vastu mingisuguse muu, juba mõjutatud otsuse.

Konstitutsioon näeb ju väga täpselt ette, kuidas edasi toimida, ja kui parlament ei suuda kolmel korral otsust vastu võtta, läheb otsustamisõigus edasi. Minu arust ei ole selles midagi hullu.

Hullem on minu arust see, et inimesed ei saa riigijuhti otse valida. Küll oleks tore olnud, kui rahvas oleks presidendi otse valinud. Ja presidendikandidaadid oleksid siis esinenud sütitavate sõnavõttudega televisioonis ja jaganud lubadusi rahvale ja oleks saanud ikka tunda, et see on meie president, keda valitakse. Praegu käib asi kuluaarides ja tagatubades. Mulle isiklikult see ei meeldi, aga mis seal ikka.

Mis puutub Gräzini väitesse, et kui presidendi valimine läheb valimiskogu kätte, kus osalevad ka kohalike omavalitsuste esindajad, kes on valitud ka mittekodanike poolt, siis on omavalitsused ikkagi Eestimaal elavate inimeste valitud ja kui üks rahva valitud esindus, riigikogu, ei suuda teha otsust, siis teeb seda teine.