4. september 1996
Jaga lugu:

Kas Eestil läheb nii hästi?

Kahtlemata on Eesti ma- jandus edasi läinud, oleneb ainult, mida millega võrrelda.

Kui võrrelda praegust olukorda mõne aasta taguse languse perioodiga, siis on areng olnud küll, sest näiteks elektri- ja põlevkivi tarvitamine on siiski natuke kasvanud, nii paar-kolm protsenti aastas. Allamäge praegu õnneks enam ei lähe.

Laiemas plaanis on ju inimeste elu palju ilusamaks ja jõukamaks muutunud. Kõik linnatänavad on uhkeid autosid paksult täis. Nii linnas kui maal istuvad majade katustel suured satelliiditaldrikud, kuigi kurdetakse, et raha napib. Inimesed käivad korralikult riides. Minu arvates mitte sugugi halvemini kui mujal. Söönud näod on ka kõigil vastutulijatel ees. Iga saja meetri peal tegutseb baar, restoran, kohvik, motell ja hotell, need on kõik ööpäev läbi lahti, nii et erilist kitsikust küll kuskil ei näe.

Suurettevõtetel läheb ka normaalselt, kui nad töötavad sellises mahus ja toodavad selliseid koguseid, nagu vaja on. Lausa lolli tööd, nagu siin Vene ajal tehti -- toodeti põlevkivi mäkke, ladudesse, kus ta pahatihti hoopiski riknes, pole ka mõtet teha.

Paljud endised suurettevõtted, nagu näiteks Sillamäe sõjatööstus, Dvigateli sõjatööstus ning need Tartu «postkastid», pidid loomulikult laiali lagunema ja tegelema hakkama sellega, mis vajalik on. Sportlikust entusiasmist toota pole mõtet. Nii et aeg paneb asjad paika ja loodetavasti läheb majanduse areng ikka tõusvas joones.

Näen vaid kolme põhjust, miks selline küsimus ikka ja jälle üles tõstetakse. Esimene -- alaväärsus: no kiitkem ennast. Me oleme ju ikka tublid, eks? Teine põhjus -- üldise strateegilise haarde piiratus. Kõrvaltvaatajana olukorra hindamine ja jooksvatest probleemidest kõrgemaletõusmine on keerukas. Kolmas põhjus -- loomuomane pahatahtlikkus või teadlik vastutöötamine Eesti edusammudele. Külvates kahtlusi ja juhtides ikka jälle tähelepanu puudustele, pidurdub igasugune areng.

Mäletan üsna täpselt, kuidas rahareformi eel uurisime hiljem Toompea noortekojaks formeerunud ajutrustiga võimalikke tulevikuprognoose ja tegime enda omi. Tänase päevani ei tea ma ühtegi natukegi tõsiteaduslikkusele pretendeerinud prognoosi, mis oleks olnud viie aasta perspektiivide suhtes optimistlikum, kui on tänane reaalsus. Üks küsimus, mis minu arvates annab päris hea kriteeriumi üldarengu hindamiseks, on, kas inimesed on Eestis vähem sõbralikud, vähem naeratavad kui viis aastat tagasi? Kui sellest ei piisa, siis meenutagem leivasabasid, külmi kortereid ja arutlusi teemal, kas on üldse võimalik inimpõlve jooksul sellisest masendavast olukorrast välja rabeleda?

Olen palju mõelnud selle üle, miks Eesti ikkagi nii edukas on olnud. Leidsin ainult ühe vettpidava põhjenduse -- me lõpetasime suhteliselt ruttu täielike rumaluste ja lausa lolluste tegemise. Aga ressursse on sel teel veel küllaga ja see annab alust optimismiks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum