Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Taksojuhtidele visatakse päitsed pähe
Mitmete pealinna taksojuhtide püksid hakkavad varsti püüli sõeluma, sest transpordiamet on ette valmistanud taksoeeskirja, mis peaks karmistama allilma sohu vajuva taksonduse mängureegleid. Lõppemas on tuhandete klientide õudusunenägu sellest, kuidas nad kihutavad bensiinija tubakavingust pungil, spidomeetri ja taksomeetrita liiklusvahendiga soovitule vastupidises suunas, kõrval umbkeelne, viina järele haisev juht.
Äripäeva arvates oli ammu aeg hakata taksondust korrastama. Oleme korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et enamik taksofirmasid ja taksojuhte ei tegele oma teenuste kvaliteedi parandamisega, klientidele turvalisuse tagamisega.
Vastupidi, tehakse veel solvunud nägu pähe, kui osutatakse, et räpased autod ja klientidega suhtlemine ei kannata mingisugust kriitikat. Nii nullitakse ka kolleegide ponnistused taksondusmaastikul vähegi inimesesõbralikku äri ajada.
Taksondus ei ole arenenud normaalsete turuseaduste järgi, kus head äritavad ja konkurents paljud probleemid paika panevad. Pigem on tegemist nende reeglitega, mida tunnustatakse kuritegelikus maailmas.
Kuigi taksosid on palju, pole kliendil tänaval erilist valikut, millise firma autoga sõita. Taksopeatused on justkui klannide järgi ära jagatud. Klannid kontrollivad ja santazheerivad taksojuhte. Viimased, täis elujõus mehed, ootavad tundide kaupa oma järjekorda, et siis öelda kliendile: «Sinna ma ei sõida, liiga lühike ots!» või «See ots maksab viiskümmend krooni», kuigi tegelikult saab sinna kahekümne viiega.
Samas pole autod, millega taksot sõidetakse, sageli tehniliselt korras. Ilmselt on hulganisti ebaausaid asjamehi, kellelt saab tehnilist ülevaatust osta ka seadustest mööda hiilides. Miks muidu on võimalik sõita taksoga, mille tagumised uksed on nööriga kinni seotud ja numbrilaual ei tööta ükski näidik. Puhtusest ja viisakusest on üleliigne rääkidagi.
Nii et kui tahate ajamasinaga sõita, istuge bussijaamas või Balti jaamas taksosse ja te näete, et olete korraga sattunud 1988. aasta Moskvasse. Tänage ainult jumalat, et arvet dollarites ei küsita.
Toimetuse arvates tuleks esimese sammuna sundida taksojuhte vähemalt viisakalt rõivastuma ja käituma, kuigi see on juba sügavam kultuuriline probleem, mis sõltub iga taksojuhi isiksusest.
Veel peaks nõudma, et igas taksos oleks võimalik tutvuda tegevuslitsentsiga, taksofirma andmete ja taksojuhi nimega ning sõidutariifidega.
Lisaks peaks olema eraldi sätestatud, et taksojuht sõidab oma tööajal alati, kui klient seda soovib. Mitte vaid siis, kui juhil selleks parasjagu tahtmist on.
Ilmselt murtakse taksondusega seotud diskussioonides veel palju piike, selleks et inimja automonstrumid teenindusest kaoksid. Ilma järsu administratiivse sekkumiseta nendest aga lahti ei saa.
Loodetavasti ei lõpe transpordiameti ponnistused lihtsalt uute bürokraatlike töökohtade loomisega argadele taksokontrolöridele, kes värisedes taksopeatustest suure kaarega ringi lähevad.