5. september 1996
Jaga lugu:

Vahur Kraft pole kosjasobitaja

Eesti Panga president Vahur Kraft vastab küsimustele pankade liitmise kohta

Ma pean kohe kummutama levinud arvamuse, et Eesti Pank oli väga suur kosjasobitaja. Initsiatiiv liitumiseks tuli ikkagi mõlema panga poolt. Seda oli ka 21. mai Äripäevast lugeda.

Kahtlemata aitas Eesti Pank ühinemisele nõu ja jõuga kaasa. Hoiupank soovis saada juurde turuosa ja Tööstuspanga omanikud mõistsid olukorda analüüsides, et täna on nad elujõulised ning kaugemas perspektiivis ei pruukinuks saatus neile armuline olla. Ma arvan, et leida partnerpank oli kõnealusel hetkel kõige parem lahendus.

Tõepoolest, Tööstuspanga omakapital vähenes, kuid kuna oli teada Hoiupanga ja Tööstuspanga liitumise siht, alla oli kirjutatud eellepingutele, siis ei olnud meil põhjust reageerida kõige radikaalsemalt. Kuid oli päris selge, et kui liitumist ei oleks toimunud, oleks järgnenud hoopis radikaalsemad sammud.

Kui olukord oleks seda nõudnud, siis jah.

Kõik kokkulepped sõlmitakse ikkagi konsensuse alusel, osapoolte huve arvestades. Sellistes operatsioonides ei saa üks või teine osapool oma tingimusi peale suruda. Klient on oma otsustustes vaba. Keegi ei surunud kellelegi mingisugust oma mängu või tahtmist peale. Otsiti ja lõpuks ka leiti nii lepingu osalistele kui kogu Eesti majandusele sobiv variant.

Hansagrupp on minu arvates fiktsioon, seda ei eksisteeri. See on ajakirjanduses välja paisatud nimi. Nii juhtkondade kui nõukogude tasandil on see mõlemalt poolt välja öeldud, et tegemist on kahe konkurendiga.

Kahe panga liitmine on väga keeruline protsess. Igal juhul on see keerulisem kui kingapoe ja riidepoe liitmine. Ma ei tahaks öelda, et Hoiupanga aktsionäride vahel oli eriarvamusi, aga võib-olla nähti Hoiupanga arengut erinevalt.

Kuivõrd nad on konkurendid.

Kui vaatleme Hoiupanka, siis tegelikult selle kolmandiku osaluse müümine Hansapangale oli tol hetkel ainuõige samm. Ida-Euroopa maades pole kusagil suudetud Hoiupanka edukalt erastada. Keegi eita Hansapanga väga vajalikku rolli, kuid aeg läheb edasi ja tegevusstrateegiad tuleb üle vaadata. Kuna kaks panka on deklareerinud, et nad on konkurendid, siis tuleb vaadata, mis asjast edasi saab.

Kuna Hansapank on Hoiupanga aktsionär, siis on loogiline, et Hansapanga inimesed istuvad nõukogus. Teine küsimus on see: kas neil on mõju ja õigust juhtimisotsustele? Praeguse krediidiasutuste seaduse kohaselt ei ole.

3. septembri Äripäevast lugesin, et nii Hansapank kui EBRD kahtlevad veel, kas nad Hoiupanga sügisese aktsiaemissiooniga kaasa lähevad. Tähendab, kaaluvad osaluse vähendamist. Kui selline olukord tekib, tuleb asi kriitiliselt üle vaadata. Seega, ma ei kinnita ega lükka ümber, lihtsalt tuleb läbi vaadata Hoiupanga edasine tegevusstrateegia. Ka venimine oli tingitud erinevatest arusaamadest panga arengus, aga konflikti see ei tähenda.

Minu seisukoht on, et pangasüsteem ei peaks koosnema kahest tipp-pangast. Eesti Pank ei loobi eest äraminejatele kaikaid kodarasse, vaid püüab soodustada ka mitte nii kiiresti arenevate pankade arengut.

Kas Maapanga olukord on siis nii hull? Minul küll selline informatsioon puudub.

Eesti Pank ei ole pangandusministeerium, kes käsib, poob ja laseb. Eesti Pangal on natuke teine roll. Aga jutte on olnud igasuguseid. Eesti pangandusturg on ära jaotatud. Kui keegi tahab saada suuremat turuosa, peab see toimuma kas ühinemiste või siis konkurendi väljasuretamise teel.

Miks just Ühispank? Panku on teisigi. Meie seisukohalt on liitumisprotsessides oluline kliendi huvi. Mida teeb vaene klient, kuid täna ühinetakse ühega, homme teisega?

Eesti Panga tegevus ühe või teise protsessi soodustamisel ei olene sellest, mis on Taalile, Hanschmidtile, Tamjärvele või Sammelseljale kasulik. Vastupidi -- meie tegevus lähtub sellest, et panga kliendid oleksid rahulikud ja nad teaksid, et pangandus on stabiilne. Meie eesmärk ei ole jälgida, kes kellega käib.

Jaga lugu:
Hetkel kuum