Miks on soov kohalikku volikokku pääseda nii suur?

Arvata võib, et ühelt poolt on siin tegemist tulevikku vaatamisega. Võib eeldada, et omavalitsuste osa tulevikus veelgi kasvab. Küsimus on rahas. Kasvab omavalitsuste roll raha jagamisel, riigi osa ikkagi väheneb.

Teine võimalus on ka see, et valla etteotsa kandideerijad suhtuvad tulevikku ise optimistlikumalt. Nad mõtlevad, et näete, meil on olemas korralikud tootmishooned, küll kunagi keegi ikka tuleb, ostab need ära ja hakkab investeerima. See on siis juba raha sellele konkreetsele omavalitsusele.

Andmed Eesti suurematest linnadest räägivad juba valimiste üha suuremast erakonnastumisest. Kasvõi Tallinn ja Tartu. Kummaski pole õieti enam lihtsalt survegruppe, kes linna etteotsa tahavad saada. Juba on mindud üsna tugevalt erakondlikule tasandile.

Samas ei ole suurlinnades ka otseselt rahameeste survegruppe. Need on taandunud maakondadesse, väiksematesse kohtadesse.

Miks siis raha valimiste vastu suurlinnades huvi ei tunne? Raha on hakanud usaldama erakondi. Äriringkonnad, olgu need siis tööstusest, kaubandusest, pangandusest või mujalt, on mõistnud, et erakondade teenuste kasutamine poliitikas on mõistlikum, kui hakata ise sinna pürgima.

Mis puutub maapiirkondadesse, siis sajaprotsendilist erakonnastumist siin kindlasti ei tule.

Kolme aasta pärast, kui valitakse uued kohalikud omavalitsused, võiksid olla erakonnastunud kõik suuremad linnad. Näiteks ka sellised nagu Türi või Paide. Samuti Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruskonnad, mis on nende linnade jaoks küllaltki oluline tagamaa.

Erakonnastumine toimuks ilmselt kiiremini siis, kui kohalike omavalitsuste süsteemi muudetaks, vallavolikogud kaoksid ja nende asemele hakataks valima maakonna volikogusid.

Kuid see ei ole hea, sest kohalik inimene jääb siis võimust ja otsustamisest liiga kaugele. Jaanus Raidal pakkus kunagi välja mitmest vallast koosnevad kihelkonnad. Igati arvestatav idee.

Inimesed on saanud võimaluse ka kohalikul tasandil oma asju lahendada.

Paljud inimesed tegelikult ei tea, millega kohalikus omavalitsuses tegeleda tuleb. Kõige rohkem jääb omavalitsustesse pürgijatel puudu informeeritusest. Kandideerib nii mõnigi inimene ka sellepärast, et soovib tagada endale kindla sissetuleku. Vaatamata kõikidele raskustele on ju riigiametnikul mingi palk olemas.

Samas võib omavalitsustööd teha muidugi ka nii, et oled oma valitud aja rahulikult ära ja ei võta mingeid erilisi otsuseid vastu.

Paljud omavalitsused on liiga pisikesed. Sel aastal on juba olnud näiteid, kus väikesed omavalitsused on liitunud. Arvan, et tulevikus ühinevad regioonidki tihedamini ühiste eesmärkide saavutamiseks.

Põhjusi on siin mitmeid. Üks on nimekirjade tegemine. Paljud inimesed ilmselt ise selle peale ei tulegi, et võiks kandideerida kohalikku omavalitsusse. Samas need, kes nimekirju teevad, kutsuvad teisi kaasa. Teatud osa inimesi on ise aktiivsed, kuid üksikkandidaadina on praegu raske läbi lüüa. Nii koostataksegi nimekirju, hoolimata sellest, et aktiivsete inimeste hulk aastatega eriti ei muutu.

Pärast maavalitsuste likvideerimist on omavalitsused tihti kokku leppinud projektide ühisfinantseerimises.

Nii on paranenud omavalitsuste suhtlemine ja koostöö. Just tänu sellele, et on tulnud ühiselt finantseerida. Üks omavalitsus saab teiselt kogemusi, mille abil oma vallas midagi paremini teha. Õpitakse paremini majandama.