Munitsipaalvõlakirjad Eesti Vabariigis

Viimasel ajal on ajakirjanduses rohkem hakatud valgustama munitsipaalvõlakirjadega seonduvat. On olnud kriitikat, kuid samas on jätkunud ka positiivseid hinnanguid. Selle artikli eesmärk on anda ülevaade ja apakkuda välja lahendusi olemasolevale olukorrale.

Munitsipaalvõlakirjade emiteerimine ehk käibele laskmine on sisuliselt munitsipaali ehk kohaliku omavalitsuse poolne laenamine.

Eestis on omavalitsuste võlakirju levitanud pangad ning nende väärtpaberite peamiseks ostjaks on olnud pangad ja kindlustusseltsid. Pangad on andnud mõista, et peamisteks laenuvõtjateks on Eestis üksikud linnad -- Tallinn, Tartu, Pärnu -- kes saavad laenu ka soodsama intressiga kui teised suuremad kliendid. Üldjuhul ei ole pangad huvitatud läbi viima alla 10 mln krooniseid emissioone, mis seab omakorda piirangud väiksematele omavalitsustele.

Toodud jaotuse puhul saab pidada problemaatilisemaks pooleks teist varianti, st keskvalitsuse edasilaenamist, kuna laenajaks ei ole konkreetne omanik, kellel oleks oma erahuvi, mistõttu saab tekkida olukord, kus võidakse eirata tegelikku maksevõimet. Finantsasutustel on laenu väljaandmisel ja tagasisaamisel taga oma erahuvi.

Võlakirjade emiteerimise eeliseks on see, et emissiooni läbiviija on üldjuhul erakapitalil põhinev finantsasutus, kes püüab tuua küllaltki tõenäoliselt välja emitendi objektiivse maksevõime, mis peaks ühtlasi tagama võlakirjade lunastamise.

Käesoleval ajal, tulenevalt seadusandlusest, on veel võimalik mõjutada ja suunata munitsipaalvõlakirjade turu arengut. Seda tuleks teha eelkõige informeerituse, järelevalve ja vastutuse seisukohast:

1) luua riiklik laenuregister, mis annab ülevaate omavalitsuste laenukoormusest ja on ühtlasi aluseks edaspidiste laenuandmiste otsustamisel;

2) kehtestada teatud piirangud laenuvõtmisel ning teostada pidevat järelevalvet antud piirangutest kinnipidamisest;

3) määratleda vastutus piirangute eiramise eest, kas volituste või riigipoolsete vahendite kärpimise teel;

4) kehtestada riigipoolsed rahanduspoliitilised eesmärgid kapitalituru arengule ning sellest tulenevalt reguleerida laenuvõtmist.

Nimetatud punktid tuginevad vajadusele luua ja pidada munitsipaallaenu registrit.

Kui ajakirjandusest võib lugeda riigiametnike soovi reguleerida omavalitsuste laenamist ja kasutamise korda riigis, siis on see mõeldamatu ilma vastava informatsioonita. Seniajani aga ei ole valmistatud ette ühtegi eelnõu vastava registri loomiseks.

Munitsipaalvõlakirjaturg on üks samm edasi omavalitsuse sõltumatuse poole, kuid mis peab sulama ühtsesse riigi ja omavalitsuste eelarvete süsteemi. Võlakirjaturg tähendab omavalitsustele nende tulubaasi avardumist ja selle täiustamise vajadust. See tähendab omavalitsustele vajadust reguleerida oma territooriumil ise toodete ja teenuste hindu ning kehtestada kohalikke makse. See kõik peab toimuma riigis koordineeritult, riikliku järelevalve all, kuid ilma suurema bürokraatiata.