24. september 1996 kell 22:00

Seadus reklaamist

Riigikogu menetluses oleva reklaamiseaduse tekst on jõudnud absurdini. Ajalehtede liit on teinud ettepaneku kaaluda reklaamiseaduse vajalikkust üldse. Majanduskomisjoni esimees Tiit Made on aga lubanud anda endast parima, et seadus ikkagi vastu võetaks.

Kevadel, kui reklaamiseaduse redaktsioon parlamenti jõudis, olid meediaorganisatsioonid sellega üldjoontes päri. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Reformierakondlane Kristiina Ojuland esitas riigikogule rea naiivseid ja ebaloogilisi parandusettepanekuid, mille seadusandlik kogu sisse hääletas. Markantseim neist oli säte, millega ainuvastutus reklaami sisu eest pandi levitaja õlgadele.

Kuluaarides liigub juhtunu kohta kaks versiooni. Esimese kohaselt esitas Ojuland oma parandusettepanekud rumalusest ning otsekui pimedusega löödud rahvasaadikud nõustusid temaga käigupealt. Üks poliitikuile lähedalseisev meediaärimees nimetas juhtunut eravestluses «tööõnnetuseks».

Teise versiooni kohaselt oli Ojuland (endine ringhäälingute liidu tegevjuht) meediaärimeeste huvigrupi tööriist. Vandenõusse olevat segatud ka teisi riigikogu liikmeid. Tegevusplaan nägigi ette uputada seaduseelnõu tobedate paranduste sisse.

Tegelikkuses paistab tegu olevat sümbioosiga rumalusest ja korporatiivsusest, mis heidab tugevasti varju riigikogu tegevusele tervikuna. Soovimatus osaleda räpases mängus viis ka ajalehtede liidu juhatuse eitava seisukohani reklaamiseaduse suhtes üldse.

Siinkirjutaja on veendunud, et probleemid alkoholi ja tubakaga või lastele suunatud reklaami normeerimisel saab lahendada teiste seadustega. Muus osas aga toimub turul iseregulatsioon, mis kaitseb kodanikke halbade reklaamide eest ka ilma riikliku sekkumiseta.

Hetkel kuum