Diplomaatia maksab raha

Välisministeeriumi pressisekretäri Jüri Arusoo sõnul jääb omakorda suurim osa ülalpidamiskuludeks mõeldud rahast saatkondade ja välisesinduste majandamiseks. «Majapidamiskuludeks läheb 141 miljonist tervelt 132 miljonit krooni,» kinnitab Arusoo. Peamise osa kuludest neelab välisesinduste kütmine, üür ja elekter.

Ministeeriumi asekantsler Mati Vaarmann lisab kuludena ka sidepidamise, inventari soetamise ja sõidukulud ning renditasud . Samas ei ole ta nõus mingeid konkreetseid arve tooma. Vaarmanni sõnul on tähtis näitaja hoopis see, kui suure osa riigieelarvest moodustavad välisministeeriumi kulud. «Eestis on see protsent kahe piires, mis on Euroopa keskmisel tasemel,» on Vaarmann rahul.

Saatkondade eelarvetes paremaks orienteerumises soovitab ta välisesinduste ülalpidamiseks ette nähtud 141 miljonit krooni jagada Eesti välisesinduste arvuga, st 26ga. Tulemus 5,4 miljonit krooni peaks siis olema ühe keskmise välisesinduse aastane ülalpidamiskulu.

Vaarmanni kinnitusel ei ole kõik välisesindused oma suuruse ja tegevusraadiuse poolest võrreldavad. «Näiteks Viinist kaetakse Ungari, Sloveenia, Tshehhimaa, Slovakkia, Shveits ja muidugi Austria. Washingtoni saatkonna alla käivad ka Mehhiko ja Kanada,» toob ta põhjenduseks.

Eesti suursaadiku Rootsis Margus Laidre sõnul on saatkonna ülesanne olla avatud ja vahendada kontakte. «Peame Stockholmis sidet nii Eestiga kui Rootsi ühiskonnaga. Samuti oleme kontaktis nende riikide saatkondadega, mis katavad Eestit Stockholmist,» ütleb Laidre.

Välisesinduse aastaeelarve täitmise eest vastutab diplomaatilise missiooni juht. Kuigi Laidre kinnitusel on saatkonna eelarve suhteliselt detailselt lahti kirjutatud, on seal teatud reserv ka ettenägematute kulutuste jaoks.

«Kasvõi saatkonnahoone katuse parandamiseks või konsulaarküsimustes tekkida võivate kohtukulude maksmiseks,» toob Vaarmann näiteid diplomaatilise esinduse argiprobleemidest.

Asekantsler nimetab välissaatkondade suureks mureks spetsiaalselt välja õpetatud raamatupidajate puudumist. Suuremates kohtades, nagu Moskvas ja Helsingis, on raamatupidajad tööl, mujal tegeleb selle alaga mõni sekretär või muu töötaja, sõnab Vaarmann.

Välisteenistuses olevate Eesti riigiametnike baastasu tuleneb Vaarmanni ütlusel diplomaadi tasemest. Lõplik tasu arvestatakse välja lähtuvalt asukohamaa elukallidusest, inflatsioonist ja valuutakursside suhtest, selgitab ta.

Kui Suurbritannia välisministeeriumil on spetsiaalne üksus, mis sooritab ostukorvi piires maailma eri paigus kontrolloste, mille alusel määratakse diplomaatide töötasud, siis Eesti välisministeerium teeb koostööd Soome ja Rootsi välisministeeriumitega, samuti IMFi, maailmapanga ja ÜROga.

Vaarmanni kinnitusel ulatub Eesti suursaadiku töötasu 25 000--30 000 kroonini, mis on samal tasemel Läti ja Leeduga.

Aastaeelarves töötasudeks mõeldud üheksast miljonist kroonist peab lisaks diplomaatidele jätkuma ka välisesinduste autojuhtidele, turvameestele ja sekretäridele. Ministeeriumi kanda on ka diplomaatide kooli kulud ja rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksud.

Välisministeeriumi eelarves on ette nähtud ka raha investeeringuteks. Mati Vaarmanni sõnul kavatseb Eesti riik osta veel sel aastal saatkonnahooneteks majad Stockholmis ja Kiievis.

Enamik Eesti välisesinduste hoonetest on seni renditud.

«Samas pole meil mõtet maksta kõrget renti, kui seitsme-kaheksa aasta renditasuga saaks hoone juba ära osta. Paraku ei ole meil osturaha kohe võtta,» seletab Vaarmann. Ta lisab veel, et millegipärast peetakse saatkonnahoonete ostjaid üle maailma päratu rikasteks ja küsitakse kõrget hinda.

Ka Margus Laidre kinnitab, et Eesti riigi jaoks nii hinna kui asukoha poolest soodsaid hooneid ei ole just palju. «Lisaks on kinnisvara hinnad siin Stockholmis viimastel aastatel tõusnud,» selgitab ta. Laidre sõnul on praeguseks sõelale jäänud kolm hoonet.