Ekspolitseinik süüdistab EEAd korruptsioonis ja sobingus

Ammu enne erastamisotsust detsembris 1995 oli teatud grupil erastamisagentuurist (EEA) kindlalt teada, kes võitjaks tuleb.

Juba eelmisel kevadel valiti välja agentuuri endised töötajad Mart Varjun ja Erik Sepping, kes lõpuks ASi Rajaleidja omanikena Lembitu erastasidki. Julgen seda väita, sest veel enne, kui nad tegid iseseisva pakkumuse, käisid nad Klauselis end 200 000 krooni eest vahendajateks pakkumas.

Majanduspolitseisse tuli advokaadibüroo Teder & Rask taotlus kriminaalasja algatamiseks Lembitu juhtkonna väidetavalt ebaseadusliku tegevuse suhtes. Just seepärast tuligi mul tänavu 5. veebruaril kasutada Viru 11 majja pääsemiseks K-komando abi, et viia sinna EEA inventeerimiskomisjon, keda väidetavalt dokumentide juurde ei lastud. Kohapeal ilmnes, et majas oli vaid 2--3 inimest, kes mingit vastupanu ei osutanud.

ASide Klausel ja Sindent esindajatega, samuti Lembitu endiste juhtidega kohtudes tekkisidki kahtlused, et EEA info on tendentslik. Tederi & Raski taotluses esitatud süüdistustest ei ole ükski tänaseni kinnitust leidnud.

Olen tänaseks kogu probleemistiku uurimisega jõudnud kaugemale kui majanduspolitsei, kellele ma olen pidevalt, ka läbi prokuratuuri, edastanud dokumente, mis näitavad agentuuri ja mõnede teiste ringkondade korruptiivseid suhteid. Mulle teadaolevalt ei ole politsei nende vastu huvi tundnud.

Kogu erastamistehingu ülesehituses, mis on päris keeruline. Kui 1995. aasta kevadel tõusis päevakorda Lembitu erastamine, oli ühel EEA seltskonnal välja töötatud korrektne erastamisplaan. Selle seltskonna ajuks on EEA arendusdirektor Kostel Gerndorf, kes tegutseb koos Lembitust agentuuri tööle läinud Jaak Liiviku ja Malle Soidlaga.

Huvi pakub ka erastamisotsusele eelnenud tegevus. 1. veebruaril 1995 tegi EEA otsuse erastada Lembitu ilma teenindusmajata, mis pidi jääma rahandusministeeriumi bilanssi. Teenindusmaja rendirahad -- 10--12 miljonit krooni aastas -- oleksid pidanud hakkama laekuma rahandusministeeriumile, kuid laekuvad tänaseni Lembitu arvele.

Seda tehakse Rajaleidja otsesel pealekäimisel, kes on ähvardanud Lembitu pankroti väljakuulutamisega ja teenindusmaja tagasivõtmisega pankrotivarasse. Nii sõlmitigi leping selle kohta, et teenindusmaja rendis laekub Lembitule kuni 31. detsembrini 1997.

Vaid kaks miljonit krooni kogu rahast peab Lembitu aastas liikluskindlustusfondile andma. Rajaleidjale mängiti otseselt kätte võimalus maksta Lembitu erastamise eest riigi rahadega.

Mul on endalgi mõndagi meenutada. Majanduspolitseisse jõudis kogu informatsioon Lembitu kohta erastamisagentuurist läbi Gerndorfi. Näiteks pärast seda, kui ma tänavu veebruaris koos K-komandoga Lembitusse läksin, taotles Gerndorf eravestluses hoonet valvanud turvafirma Akropol asendamist ESCga.

Ta ütles, et see olevat riigi huvides, kuivõrd ESC eesotsas on tema sugulane, kes garanteerivat temale, et Sindenti ja Klausli inimesed enam üle Viru 11 ukse ei pääse. Kui vastasin, et see ei kuulu minu kompetentsi, lõppesid ka minu suhted Gerndorfiga.

Muide, Gerndorf oli ka avalduse taga, millega üritati minu suhtes kriminaalasja algatada.

Kaitsepolitsei ei algatanud kriminaalasja kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

Kõik varasemad dokumendid, kaasa arvatud müügikonkursi teade, räägivad Lembitu erastamisest tervikvarana. Lembitu aktsiakapital on tänaseni püsinud muutumatuna, ehkki teenindusmaja ja Viinistu puhkebaas on bilansist välja arvatud. Konkursil osalenud, välja arvatud Rajaleidja, said sellest teada poolteist kuud hiljem.

Rajaleidja esimene pakkumine 100% Lembitu aktsiate eest oli 100 000 krooni, samas kui Klausel pakkus 16 miljonit krooni. Mõlemad pakkumused läksid edasi.

EEA nõukogu 1995. aasta 13. detsembri istungi protokollis on kirjas, et Klausel, Lembitu-E ja Kronotor teevad pakkumise 100 protsendile aktsiatest, Rajaleidja aga ühe pakkumise 100 ja teise 51 protsendile aktsiatest. Teiste pakkumised lükati kõrvale ilma sisulise aruteluta, valiku aluseks oli vaid Rajaleidja kaks eri pakkumust, mis on nõukogu otsuses kirjas.

Ostu-müügileping sõlmiti 11. jaanuaril. Oma esimese sissemakse tegi Rajaleidja 21. veebruaril. Rajaleidja omanikud viidi EEA direktori käskkirjaga Lembitu juhatusse juba 19. detsembril, mil nad olid alles potentsiaalsed ostjad.

Viru 11 on Sindenti käes, kelle rendileping kehtib 2012. aastani. Leping sõlmiti 1992. aastal ja selle lisa 1994. aastal. EEA teadis, et niisugune rendileping on sõlmitud, ehkki nüüd väidetakse vastupidist.

Ma ei ole küll näinud müügilepingut, kuid olen veendunud, et Rajaleidja ostis ära kõik Lembitu hooned ja osaluse teistes firmades. Tootmisseadmed ja kohustused töötajate ees jäid EEA kanda. Just nii on kirjas ka Rajaleidja pakkumises.

Kui Klausli puhul oli garantiiks 40 protsenti omakapitali, siis riiulifirma Rajaleidja pakkumine rajanes põhiliselt pangalaenul.

1. juuniks 1995, mil Lembitu erastamiskonkursil osalejad pidid esitama oma pangagarantii, oli Rajaleidjal selleks summaks vaid 5000 krooni. Erastamisotsust lükati korduvalt edasi, kuni novembrini, mil 60 000 kroonise aktsiakapitaliga Rajaleidja sai lõpuks Ühispangalt garantii miljonile kroonile. Garantii pandiks oli seesama Viru 11 hoone, mida Rajaleidja alles asus taotlema.

15. detsembril käidi maja hõivamas Ühispanga inkassaatorite saatel. Ka selle aasta 5. veebruaril, mil ma K-komando abil Lembitus käisin, sõitsid maja ette Ühispanga relvastatud inkassaatorid. Jääb mulje, et tegu pole pelgas pangagarantiis.

Meil oli tarvis peatada kohtuotsuse väljatoomine. Ka vajasime aega oma seniste toimingute kontrollimiseks.