Riigieelarve projekt pole majandussõbralik

Igal aastavahetusel tekitab riigikogus stressi tuleva aasta riigieelarve. See maagiline dokument on parlamendiparteidele tänuväärne võimalus veel enne jõuluvana tulekut teineteisele knopkat istumise alla poetada. Rahval on põnevust laialt, kui riigieelarvega mängides valitsus napilt kukkumise äärele viiakse ja sealt siis viimasel hetkel jällegi kindlale pinnasele tõmmatakse.

Esmapilgul võib ettevõtja tulevase riigieelarve üle rõõmu tunda. Eelarve maht suureneb selle aasta omaga võrreldes üksnes kümme protsenti, mis tähendab, et märkimisväärselt ei kasva maksubaas. Teisisõnu, maksud kasvavad tuleval aastal loodetavasti vähem, kui kardeti.

Eelkõige puudutab selline optimism neid, kes tulu- ja käibemaksu kõige koormavamaks peavad. Need, kes ka autoga liikuda tahavad ning oma kaupa just käe otsas laiali ei kanna, peavad kurvastama, sest aktsiisimaksu tõstetakse. Hoolimata opositsiooni kriitikast, et see annaks põrandaalustele viinavillijatele ja -kaupmeestele üksnes lisatuult tiibadesse.

Eelarve ebasõbralikkus Eesti majanduse seisukohalt vaadatuna peitub tulude jaotamises erinevate elualade ja neid juhtida püüdvate ministeeriumide vahel. Äripäev on hämmastunud kaitsekulutuste hüppelise kasvu üle. Eesti riigi tublid sõjamehed saavad uue eelarvega raha 42% rohkem kui tänavu. Formaalselt on kõik õige. Riigikogu on otsustanud, et Eestis on totaalkaitse. Kui idee on olemas, siis on loomulik, et selle teostaja kaitseministeerium ka raha tahab.

Riigieelarve projekt on rajatud eelkõige poliitilistele, mitte majanduslikele prioriteetidele. Jääb mulje, et Eesti valmistub kohe-kohe algavaks maailmasõjaks, mille eel on vaja kõik riigi ressursid koondada sõjatööstuskompleksi teenistusse. Ei mingit palgamaksmist õpetajatele, politsei arendamist ega teedevõrgu väljaehitamist. Meestele muudkui kuulipritsid kätte ja metsa, kus nad tshetsheenide eeskuju järgi saaksid korraldada õppusi koondnimetusega «Karu ründab mesilasi».

Kaitsekulutuste kõrval on riigieelarvel veel kaks prioriteeti. Üheks on justiitsministeerium. Seal kasvab tuleval aastal töötajate arv. Õigusemeestele kerkib ka uhke peamaja Tallinnas Tõnismäel.

Kasarmute, relvade ja sõdurisupi kõrval kulutab Eesti riik rõõmuga raha grandioossele eurotööle. Justiitsministeerium nimelt peab viima Eesti seadused kooskõlla euronormidega, mis eeldab arvuka tõlkide, masinakirjutajate ja seadusetõlgendajate armee ülalpidamist. Rahva rikkuse salve ei kuku sellest siblimisest aga sentigi.

Rõõmu võib tunda ka välisministeerium, kellele valitsus avas rahakotirauad kolme uue saatkonna rajamiseks. Võib-olla toovad uued saadikud juurde ka majanduskontakte. Kuid ettevõtja ei mõista, miks korras ja kuritegevusest vabu teid ja tänavaid, kaubaveoks sobivaid raudteid, head haridus- ja tervishoiusüsteemi ning muud tavaeluks ja äritegevuseks olulist üleüldse tähtsaks ei peeta. Eriti teeb siinjuures ettevaatlikuks teadmine, et riik raiskab elegantse kergusega tema kukrusse jõudnud maksuraha.