Briti-Eesti majandussuhted arenevad tõusujoones

Õigus on mõlemal mehel, erinevus tekib üksnes vaatenurga ajalisest perspektiivist.

«Kahe riigi kaubavahetus on tänavu kasvanud üle saja protsendi ehk väga kiiresti, ja kuigi selle maht ei ole veel eriti suur, ei saa viie aastaga palju rohkem tahtagi,» ütles de Chassiron.

«Et tõsta meie kaubandussuhete profiili, külastas Eestit äsja koos ärimeestega Briti väliskaubanduse nõukogu esimees Martin Laing, kes ehitusfirma juhina huvitus siinsest ehitusbuumist, Muuga sadama transiidivõmalustest ja puidutööstusest. Võin kinnitada, et tema muljed siinsest turust olid väga head ja et selle sõnumi edastab ta Briti äriringkondadele,» lisas suursaadik.

Kui Raul Mälk nimetab Eesti-Briti majandussuhteid tagasihoidlikuks, siis peab ta eelkõige silmas võrdlust 1920. ja 30. aastatega, mil britid olid koos sakslastega eestlaste peamised kaubanduspartnerid.

1920. aastatel toimis kõigile osapooltele kasulik Briti-Saksa-Baltimaade majanduslik kolmnurk, kus Balti eksport, mille põhiliselt moodustasid põllumajandussaadused, Suurbritanniasse ületas tunduvalt importi. Kuid pärast suurt depressiooni sõlmisid britid 1934. a baltlastele ebasoodsama kaubandusleppe, mis sundis neid rohkem importima.

Järgmisel aastal allakirjutatud Briti-Saksa meresõidukokkuleppe kohaselt inglased sisuliselt loobusid paljudeks aastateks oma mõjujõust Baltimaades, et säilitada elulised huvid Põhjalas. Tagatipuks ütles kõrge Briti välisministeeriumi ametnik 1941. a detsembris: «Ma ei arva, et Baltimaade iseseisvus oleks Euroopale hädavajalik.»

Sellest on lähemalt kirjutanud Bradfordi ülikooli professor John Hiden, kes muuseas on 1988. a asutanud Balti uurimiskeskuse, kus nüüd on kaks lektorikohta ja Balti probleemide akadeemilise uurimise kõrval tegeldakse ka ärimeeste Balti-alase nõustamisega.

«Juba 1990. aastate algupoole viisime Tallinna mitu kõrgetasemelist ja asjast huvitatud äridelegatsiooni, kuid jutuajamistest Tallinna linnapea ja kaubanduskoja töötajatega need kontaktid kaugemale ei jõudnud. Ilmselt polnud aeg veel küps,» arvab professor Hiden.

Ehkki Eesti turg on väike ning Soome ja Rootsi firmad seal ammu platsis, pakuvad Eesti liberaalne majanduspoliitika, arenev turg ja erastamine Briti firmadele võimalusi küllaga, on Briti majandusministeeriumi ametniku Andrea Oweni seisukoht.

Briti firmad on üldiselt aeglased uutele Kesk-Euroopa, SRÜ ja ka Ladina-Ameerika turgudele minejad, kuid Eesti vastu on märgatav selge huvi kasv eriti väikeste ja keskmiste firmade seas. Praegu valmistab Andrea Owen ette suurt Läänemere sadamate arendusvõimaluste seminari, kus tulevad arutusele koostöö ja investeerimine.

Briti välisministeeriumis Kesk-Euroopa riikidega tegelevad Brian Bennett ja Karen Stanton kiitsid Eesti aktiivsust enda tutvustamisel. Nende sõnul on Eestil Suurbritannias majanduslikult eduka riigi maine ning teda peetakse suhteliselt stabiilseks.

Eesti aktiivse tutvustamise näiteks võib tuua välisinvesteeringute agentuuri direktori Jüri Sakkeuse äsjase käigu Shoti- ja Iirimaa kaheksasse saekaatrisse, millest enamik tundis Eestiga koostöö vastu huvi.

See koostöö oleks mitmepoolselt kasulik. Eesti on huvitatud, et tekiks konkurents siin tegutsevatele Põhjala metsafirmadele, Suurbritanniale, kes veab sisse 75% vajaminevast puidust, pakub huvi Eesti kvaliteetsem puit ja ilmselt ka järkjärguline investeerimine kohalikku puidutööstusesse.

«Alustame 400 Eestis tegutseva saekaatri seast potentsiaalsete koostööpartnerite otsimist,» selgitas Jüri Sakkeus.

Seevastu välisministeeriumi majandusnõunik Tristan Price, kes prognoosib 10 Kesk-Euroopa riigi võimalusi Euroopa Liiduga ühinemisel, Eestit edukamate riikide hulka ei arva, paigutades ta Ungari, Tshehhi, Poola ja Sloveenia järel koos Läti, Leedu ja Slovakkiaga keskmisesse gruppi. Eesti mahajäämuse põhjuseks peab ta reformidega kaks aastat hiljem alustamist, aeglast maareformi, selgusetut konkurentsipoliitikat. Raskusi hakkab tema arvates Eestile edaspidi tekitama ka valuutakomitee süsteem, mis Eesti avatud majanduse ja suure inflatsiooni tõttu hakkab ahistama eksporti ning mida on raske muuta nii, et usaldus säiliks.

Investeeringud eeldavad stabiilset keskkonda. Eestis on see suursaadik de Chassironi arvates olemas, eriti suure, ettearvamatu ja vähereformitud Venemaa kõrval. «Eestil tuleks seda välismaal aktiivselt teadvustada ning samal ajal kõvasti vaeva näha, et võistluses Läti ja Soomega kujuneda väravaks Venemaale. On ju Eesti kui värav Venemaale üks investeerijate põhilisi ahvatlusi,» lisab ta.

Loomulikult näevad britid stabiilsuse ühe eeldusena ka suhete normaliseerimist vene kogukonnaga ja selle integreerimist ühiskonda. Vahest mõlgub neil seejuures meeles oma Põhja-Iirimaa probleem, millele pole leitud lahendust 1960. aastate lõpust peale ning mille tõttu tuletab muidu nii rahuliku Londoni kõigi asutuste ustel kindel isikukontroll meelde IRA pommiohtu.

Võib tõdeda, et Eesti-Briti majandussuhted on möödunud viie aastaga normaalselt käivitunud. Teiseks ei mõtle britid enam nii, nagu too eespool toodud 1941. a tsitaat, vaid isegi loodavad, nagu ütles üks praegune Briti välisministeeriumi ametnik, et ehk leiab Suurbritannia tulevikus Eesti näol endale Euroopa Liidus hea liitlase -- isepäised, nagu nad mõlemad oma poliitikas on.