Kaelakompleks

Tipp-poliitikute abilised võib tinglikult jagada kolmeks. Esiteks argiametnikud, kes riigitruult oma igapäevast leiba teenivad. Teiseks ambrasuuri ette viskujad, kes on kohe valmis oma ülemuse päästmiseks lollusi tegema. Ning viimaseks nn kaelakompleksi põdejad, kes arvavad, et suudavad oma ülemuse pead vajalikus suunas pöörata.

Peaministri erasekretärist nõunik Sirje Endre on kolmandana mainitud ametnikekliki ehe esindaja. Läinud nädalal tundis ta end taas peaministrina, kritiseerides välisminister Siim Kallase idapoliitikat, õigemini selle puudumist.

Endreni, kes «sai järsku aru, et Eestil puudub idapoliitika», on jõudnud kaebused, kui «üliraskeks» on tehtud Eesti viisa saamine. Kahju, et Sirje Endre Toompeale nii hilja on jõudnud, muidu oleks ta kindlasti teadnud, et selle «üliraske korra» kehtestas tema enda ülemus Tiit Vähi 1992. aasta mais.

Põhiseadusliku assamblee liikmena peaks Sirje Endre aga mäletama põhiseaduse sätet, mis ütleb, et riigi sise- ja välispoliitikat viib ellu valitsus. Kui uskuda Endret, et Vähi on alles praegu alustanud idasuhetega tegelemist, siis peaks parla-ment küll kahtlema peaministri sobivuses oma ametikohale.

Endre kinnitab, et peaminister usaldab teda. Samas on kahju, et peaminister ei usalda oma lähimat koalitsioonikaaslast Siim Kallast, kes teda puhkuse ajal asendab. Eilses Postimehes vihjab Kallas sellele, et Vähi ei pidanud vahetult enne Rhodosele sõitu vajalikuks temaga isegi kõnelda.

Kaelakompleksiga Sirje Endre avalik sõnavõtt viitab otseselt laienevale veelahkmele, mis koonderakonna ja reformierakonna vahel laiutab. Seda võidakse pida- da ajutiseks seoses alanud valimisvõitlusega, kuid tundub, et pärast ühe või teise võimalikku ülekaalukat võitu on oodata valitsuskoalitsiooni lagunemist.