1. oktoober 1996
Jaga lugu:

Undusk tõestab Tamme süüd

Vastab Tallinna linnavolikogu liige Feliks Undusk

Seda sain ma teada uudisteagentuuri BNS telefonikõnest. Sellele vaatamata tahaksin rõhutada, et linnapea ja tema endise abi Ivar Lindpere korteritehing ei vasta sajaprotsendiliselt seadusele. See on üks enam kui kaheksakümnest tehingust, mis on olnud arutusel Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjonis.

Keskuurimisbüroo ei ole siiani täitnud seda seaduse sätet, mille kohaselt avalduse esitajatele on tarvis saata määrus uurimise lõpetamise kohta koos põhjenduste ja selgitustega, miks uurimist ei algatatud. Sellist nõutud vormis vastust pole ei mina ega härra Kork saanud.

Siseminister Märt Raski allkirjaga vastuses kinnitatakse, et seaduse järgi kuulub järelevalve uurimise üle prokuratuuri kompetentsi ja siseministeerium saab jälgida vaid asja kulgu.

20. septembril saime riigiprokuratuuri prokuröri Aarne Pruusi allkirjaga vastuse, kus kinnitatakse, et keskuurimisbüroo on viinud uurimist läbi korrektselt ja ei ole mingit alust kriminaalasja algatamiseks. Meie arvates on tegu mitte prokuratuuri vastusega, vaid ühe prokuröri küllaltki vabas vormis seisukohavõtuga nendes küsimustes, millele toetudes kaebus keskuurimisbüroo tegevuse peale sai esitatud.

Üks neist puudutab Tallinna linnavolikogu 1994. aasta 10. märtsi määrust, mis kehtestab eluruume mitteomavate ja elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse ning neile üürikorterite andmise eeskirjad. See määrus puudutab ainult inimesi, kes vajavad elamistingimuste parandamist või ei oma üldse eluruume.

Tamme perekonnal oli mugavustega korter Gonsiori tänavas ja Lindpere perekonnal korterid Gonsiori ja Tuukri tänavas. Seetõttu ei saanud korterite eraldamise aluseks ülalnimetatud määrus olla.

Määruse üks punkt sätestab, et eluruumi üürimist taotlevad isikud esitavad avalduse arvelevõtmiseks oma elukohajärgse linnaosa valitsusele. Tamm ja Lindpere ei ole sellist avaldust kunagi esitanud ja seetõttu leian, et Tallinna kesklinna valitsusel puudus alus korteri eraldamiseks.

Üks sama määruse punktidest sätestab, et inimese arvele võtmisel eluruumi taotlejana arvestatakse taotlejate ühisesse eluruumi sissekirjutatud perekonnaliikmetega. Tamme ja Lindpere puhul jäid aga pereliikmed sissekirjutatuks eelmistele aadressidele.

Tallinna linnavalitsuse 1994. aasta 19. juuli istungi protokollilise otsuse kohaselt olid Tamm ja Lindpere kohustatud vabastama ja kesklinna valitsusele üle andma kasutatavad korterid aadressidel Gonsiori 33-62 ja Gonsiori 25-18. Seda tehtud ei ole.

Eluruumide erastamise seadus lubab teistele isikutele eluruume üürile anda üksnes kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega. Jutt pole nendest isikutest, keda puudutas linnavolikogu 1994 a 10. märtsi määrus, mille alla antud härrad ei käinud.

Tammele ja Lindperele vastavalt teise ja kolmanda korteri eraldamist volikogu arutanud ei ole ja seega selle kohta otsus puudub.

Eluruumide erastamise seadus sätestab ka kaasomandisse kuuluvates elamutes reaalosade kindlaksmääramise. Kuni volikogu vastava määruse puudumiseni on kaasomandisse kuuluvate hoonete reaalosade kindlaksmääramine ainult volikogu pädevuses. Tamme ja Lindpere puhul seda ei järgitud.

Leian, et Jaak Tamm, kes teadis, et linnaosa vanemal ei ole volikogu volitust reaalosa jaotamise kohta, kasutas ära oma autoriteeti.

Jüri Ott esindas aga seadust rikkudes ilma volituseta notari juures kaasomandi lõpetamise menetluses kesklinna valitsust.

Kahetsusväärne, et tippametnikud on läinud seaduserikkumise teed ja veelgi kahetsusväärsem, et keskkriminaalbüroo uurijad ei ole suutnud või tahtnud näha neid rikkumisi, mis on aset leidnud.

Jah. Ta ju lisab, et Tallinna kesklinna valitsus käsitles ekslikult linnavalitsuse soovituslikku otsust Tamme ja Lindpere avaldusena, kuigi sellele on alla kirjutanud abilinnapea Viktor Andrejev.

Tekib küsimus, kuidas saab tagastamistaotlust esitada mingi firma majale. Tagastamistaotlused esitatakse endiste omanike majadele. Tegu on täieliku juriidilise absurdiga.

Prokuröri vastusest ilmneb, et Tamm ja Lindpere said elamispinna Tallinna linnavolikogu poolt 10. märtsil 1994 kinnitatud eluruume mitteomavate ja elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse ja neile üürikorterite andmise eeskirjade alusel.

Aga küsimus on selles, et see käsitleb ainult neid töötajaid, kes vajavad elamistingimuste parandamist, antud juhul Tamm ja veel vähem Lindpere, kes ei olnud enam munitsipaaltöötaja, ei oleks pidanud saama lisaelamispinda.

Kui korterikomisjon otsuse tegi, ei olnud tegu veel eluruumi, vaid kontoriruumiga, mistõttu otsuse oleks pidanud tegema kesklinna halduskogu. Alles neli päeva hiljem võttis Tallinna kesklinna valitsus need korterid elamispinnana arvele.

Minu arust on uurimisorganid suhtunud uurimisse üllatava pealiskaudsusega. Sellest tulenevalt julgen väita, et kui Tamm kinnitab, et kogu tehingu juures on sajaprotsendiliselt õigusaktidest kinni peetud, siis antud juhul ei ole linnapeal õigus.

Jaga lugu:
Hetkel kuum