3. oktoober 1996
Jaga lugu:

Monopolid lähevad lõhkumisele

Küsimustele vastab majandusteadlane Ardo Hansson

Ammendavat vastust ei oska anda ei mina ega ükski teine spetsialist. Statistikaameti hinnangud on kõige süstemaatilisemalt koostatud, aga neid ma väga ei usu. Näiteks mullustes SKT andmetes toimus suurim langus kirjes hotellid ja restoranid. Arvestades nende asutuste kiiret kasvu ja praegust turismibuumi, on selline areng pehmelt öeldes väheusutav. Kui üks kirje on juba nii sassis, tekivad küsimused ka iga teise kirje suhtes.

Kui arvestada, et ametlikud andmed pigem ala- kui ülehindavad SKT kasvu, ja lisada see, mida ise näeme, olen pigem nõus Tiit Vähi kui Vahur Kraftiga.

Tegelikult kardan hoopis, et Eesti majandus on ülekuumenemas ja katsub kasvada üle oma võimete. Tallinna eelarve on suures puudujäägis, rahamass kasvab, väliskapital voolab kiiresti sisse ja palgad on kõvasti tõusnud. Nendes tingimustes on pigem tegemist liigse nõudluse kui madalseisuga.

Eesti majandus vajab pigem jahedavõitu dushshi kui mingit lisastiimulit.

Olen mingil määral nõus. See kehtib iga ettevõtte kohta, mis omab monopoolset või tugevasti eelistatud seisundit siseturul. Näiteks reisilaevade teenindamise või Eesti ekspordi ja impordi vahendamise osas on Tallinna Sadam peaaegu monopoolses seisundis.

Transiidi osas pole aga ei Tallinna Sadam ega Eesti Raudtee monopoolsed, vaid väga tugevas rahvusvahelises konkurentsis.

Ühest vastust pole võimalik anda.

Esimene variant annab rohkem kontrolli ettevõtte üle, teine lubab suuremat investeeringute sissevoolu ja ilmselt ka kõrgemat ostuhinda. Tuleb arvesse võtta ka võimaliku konkurentsi astet teiste üritajate poolt. Kui see on suur, võib riigi osalus jääda väiksemaks.

Loomulikult. Need aktsiad oleksid ideaalsed portfelliinvesteerijatele ja seega just parajad EVPde eest müümiseks.

EVPde seni madala hinna on tinginud see, et riik pole pakkunud piisavalt vara nende katteks. Infrastruktuuriettevõtete erastamise juures on võimalik seda parandada, samal ajal tagades, et suur osa aktsiatest läheks ühele või paarile tuumikinvesteerijale.

Kuna ma pole selle ala spetsialist, ei tahaks ma detailide suhtes eriti sõna võtta. Eesti Raudtee hiljutine jaotamine kolme allüksusesse oli mõistlik samm, kuna see aitab selgitada, kus lõpeb majandustegevus ja algab regionaalpoliitika.

Kindlasti peavad enne paigas olema vastavad seadused, mis ühest küljest annaksid eraomanikule kindlad garantiid, teisest küljest välistaksid monopoolse seisundi kuritarvitamist.

Sellist vormi tasub kindlasti kaaluda. Palju tähtsam on aga see, et seadused oleksid enne paigas, tagamaks nii riigile kui operaatorile vajalikke garantiisid. Samuti peaks sellist lepingut pakkuma avalikule pakkumisele rajatud konkursi kaudu, mitte kinniste uste taga.

Tasuks ka tõsiselt kaaluda Muuga sadama eri osade rentimist eri operaatoritele, et tagada suurem konkurents.

Seda on raske mõista. Kui üks Eesti väärtuslikum ettevõte on tõesti sisuliselt erastatud veel enne, kui ta ametliku erastamiseni jõuab, on midagi väga viltu. Kui aga osa sadamast on seaduslikult antud vaid rendile, siis pole ta ju veel erastatud.

Ma ei tahaks kasutada sõna kiirustada, kuna nende ettevõtete müüki peab hoolikalt ette valmistama.

Mulle ei tundu, et üks võiks oluliselt kiiremini liikuda kui teine, kuna need ettevõtted tõepoolest sõltuvad üksteisest ja valed otsused ühe puhul võivad häirida ka teise korralikku erastamist.

Ükski erastamine ilma konkursita pole õige, ei läbipaistvuse ega ka kõrge hinna saamise seisukohast. Õige oleks leida võimalikult palju pakkujaid, keda saaks panna omavahel konkureerima.

Minu meelest tuleks ka Põhjamaade riiklike elektritootjate pakkumusi tõsiselt võtta, kuna lõppeesmärk on ikka parima pakkumuse väljavalimine.

Samuti võiks kaaluda iga jõujaama pakkumist eri omanikule. Miks mitte panna Balti ja Eesti soojuselektrijaam omavahel konkureerima? Sellest võidaksid ju tarbijad.

Olen täiesti nõus. Vajalikud on energia-, raudtee-, sadama- ja muud seadused, mis selgelt määravad kõikide osapoolte õigused ja kohustused, vajaduse korral ka hinnapoliitika põhimõtted ja reguleerimise organid. Ainult siis saab tagada nende ettevõtete normaalse funktsioneerimise ja võib saada võimalikult kõrget müügihin- da.

Näiteks üks Ungari elektritootja müüs enne seaduste vastuvõtmist vaid veerandi oma bilansilise väärtuse eest.

Mida suurem on ebamäärasus, seda suurem on risk ostjale ja seda madalam on tema pakutav hind.

Jaga lugu:
Hetkel kuum