14. oktoober 1996
Jaga lugu:

Rootsi identsuskriis ja Norra eneseteadvus

Rootsi on asunud põhjalikult juurdlema oma identsuse üle, ning arusaamisele jõudmine võib võtta aastaid. Identsuskriis sai alguse 10 aastat tagasi rahulikult koduteel kõndinud peaminister Olof Palme mõrvamisest, mis tähendas sinisilmsuse kokkupõrget karmi reaalsusega. 1990. a algas majanduse allakäik, mis aastail 1992--1993 süvenes ja tekitas kahtlusi heaolu igikestuses riigis, mis alles 20 aastat tagasi kuulus üksikisiku sissetuleku poolest OECD kolme juhtiva riigi hulka. Ja sellele järgneski Rootsi paljukiidetud heaolusüsteemi mõranemine.

Kommunistliku maailmasüsteemi põrmustumise järel muutus Rootsi mudel, mis kunagi tundus nii ahvatlev, äkitselt liiga kohmakaks, kulukaks ja aegunud taagaks. Samal ajal kadus vajadus selle järele, et Rootsi oleks neutraalseks puhvriks ja vahendajaks ida ja lääne vahel. Suure tööpuudusega, känguva heaoluga ja aegunud neutraalsusega jäi Rootsil valida -- kas muutuda tähtsusetuks Euroopa perifeeriariigiks või tihendada suhteid oma kaubanduspartneritega. 1994. a novembri rahvahääletusel valiski Rootsi rahvas tühise häälteenamusega Euroopa Liiduga ühinemise.

Paar nädalat hiljem ütles Norra samasuguse marginaalse enamusega Euroopa Liidule teist korda «ei». Ehkki ka Norra majandus oli aastail 1987--1992 teinud vähikäiku, ei olnud neil psühholoogilist surutist. Kommunismi häving ei põhjustanud mingeid erilisi läbielamisi, kuna NATO asutajaliikmena ei olnud nad kunagi pidanud end neutraalseks ega ida-lääne silla ehitajaks. Ning erinevalt rootslastest on Euroopa Liidul norralaste jaoks vähe külgetõmbejõudu. Kehtiv Euroopa vabamajanduspiirkond tagab Norra kaupadele vaba pääsu ELi turule, ning tänu naftale ja gaasile ei pea Norra kogema Rootsile omaseid majandusraskusi.

Norra enesekindlus on suurim kui ei kunagi varem. Norralased ei väsi kiitmast oma otsust EList väljajäämisel, samal ajal kui rootslased on jõudnud oma otsust juba kibedalt kahetseda. Majanduslikult läheb Norral üliedukalt, Rootsil on aga täielikuks toibumiseks veel aega vaja. Töötus hõlmab Norras 4,7% aktiivsest rahvastikust ning Rootsis peaaegu kaks korda rohkem -- 8,4%. Norra naftatuludele toetuv eelarve on 3,8 protsendiga plussis, Rootsi aga maadleb valuutaliitu pääsemiseks vajaliku 3protsendilise defitsiidi saavutamisega.

Norra ainus probleem on, et mitte kõik ei jaga EList väljajäämise vaimustust. Ärimehed teavad hästi, et riigi majandus sõltub ekspordist ja on tsüklilise arenguga, mis tähendab, et ajuti on langus vältimatu. Kalatöötlejad pole rahul ELi tollitariifidega ning kalurid kurdavad Iiri ja Shoti konkurentide kaubandustõkete pärast. Norra valitsuskoridorides kõneldakse aga kahjutundega sellest, et EList väljajäämisega ei saa Norra mõjutada endale oluliste majandusotsuste tegemist ning Euroopa tulevikku. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996

Jaga lugu:
Hetkel kuum