Ühe hääle hind

Kohalikud valimised lähenevad. Pühapäeva õhtul närveldavad tuhanded kandidaadid telerite ees. Näis, kas kampaania õnnestus ja inimesi ligi tõmbas?

See kõik on valimiste klantskülg. Palju näotum on asi valimiste praktilise läbiviimisega. Tulemata ei jää vead valijate registritega. Skandaalid kandideerijate ümber ainult kinnitavad, et omal ajal KGB käivitatud sissekirjutussüsteemi peab kiiresti kaotama. Muidu absurdsused ei lõppegi. Tuhanded Eesti kodanikud, kes on leidnud töö ja eluaseme oma kunagisest kodust sootuks kaugemal, jätavad enamasti valimata. Bürokraatia neil oma töö- ja elukohas hääletada ei lase. Pika reisi ettevõtmiseks on vaja kadestamisväärset patriotismi. Ehk maksaks reisikulud valimisliit, kellel lootust hääl saada -- Tallinna--Tartu 100kroonise edasi-tagasipileti näiteks? Kuid ei riik ega valitavad taju, et ka valimised on inimestele osutatav teenus. Halbu restorane ja hotelle ikka välditakse. Ka halbadele valimistele ei taha kodanikest kliendid lihtsalt tulla.