Palgatõus ohustab tööstusettevõtteid

Tööstusliidu andmetel on tööstus tervikuna samal tasemel, kui ta oli aasta tagasi. Elavneb vaid paberi- ja tekstiilitööstus, mõningane tõus on ka mööblitööstuses.

Tööstuse ja tööandjate keskliidu tegevdirektori Viljar Veskivälja sõnutsi ei kata üksikute tööstusharude suur tõus aga langust tervikuna.

Konjunktuuriinstituudi kolmanda kvartali majandusülevaates märgitakse, et peamised tootmise arengut pidurdavad tegurid on ebapiisav nõudlus nii turul ja ettevõtete finantsprobleemid.

Meie siseinflatsiooni surve ei huvita partnereid näiteks Saksamaal, jätkab Veskiväli. Loomulikult kahandab see Eesti tootjate konkurentsivõimet väljaspool, lisab ta.

Majandusnõunik Ardo Hanssoni väide, et majandus on üle kuumenenud, kehtib ka tööstuses, räägib Eesti suurima mööblitootja ASi Standard juhatuse esimees Jüri Kaljuvee. Kogu riigis on palgad järsult tõusnud, rahanduse eeskuju peavad järgima teisedki, lisab ta.

Tööstuse olukord ei ole kerge ja ei saagi olema, leiab Jaak Leimann konsultatsioonifirmast Siar Bossard. Tänaseks on tema sõnul saavutatud palgapiir, millega inimesed peaksid hakkama saama. «Kui töö intensiivsus ja efektiivsus ei tõuse, ei saa palka jätkuvalt tõsta,» nendib Leimann. «Sellest peavad ka pangandus ja rahandus aru saama,» lisab ta.

Kui kaks aastat tagasi oli Standardis keskmine palk alla 1000 krooni, siis täna on ta 3200 krooni. Mööblimeistrite palk on veel kõrgem, keskmise viib alla otseselt tootmisega mitte tegelev abitööjõud.

ASi Tarmel juhatuse esimees Ain Saarmann leiab, et palgatõus on tootjatele väga tõsine probleem. «Üha enam surutakse vastu seina,» tõdeb ta. «Alati kuulan hirmutundega, kui räägitakse keskmistest palkadest.»

Kõrgeimad palgad on täna trükitööstuses, võrreldavad pangandusega, kinnitab trükitöösturite liidu president Sergei Tshernov, kes juhib Eesti suurimat trükikoda ASi Printall. Tipptrükkalid, keda on Eestis paarkümmend, teenivad Tallinnas juba kaks aastat vähemalt 10 000 krooni.

Statistikaameti andmetel oli tänavu teises kvartalis kõrgeim keskmine palk 6271 krooni rahanduses ja järgmine 4069 krooni energeetikas.

Trükitööstuses jääb keskmine palk 200 krooni võrra alla rahandusele ja on 2000 krooni kõrgem kui energeetikas, kinnitab Tshernov. «Eks kõrge palk mõjutab, aga meil ei ole see probleem nii terav kui mujal tööstuses,» leiab ta.

Palga hüppeline tõus oli valus probleem paar aastat tagasi, räägib Tshernov. Kahjuks ei ole aga palgatõus olnud samaväärne töötajate tootlikkuse kasvuga, arutleb ta. Näiteks Printallis on palgafond suurenenud võrreldes eelmise aastaga 0,3 miljonit krooni, ettevõtte käive on aga endiselt 70 miljonit krooni.

Juba ammu ei konkureeri me odava Kagu-Aasia tööjõuga, aga see ei tähenda sugugi, et Eesti tööstuse lõpp lähedal on, märgib Agu Remmelg välisinvesteeringute agentuurist.

Palgatõusu tagajärjel ei ole märgatavalt tõusnud tootmisviljakus ja töö kvaliteet, nendib Ain Saarmann. Seda tagab tema sõnul pigem investeering seadmetesse, mis aga toob raha tagasi aeglaselt.

Kui kaks aastat tagasi oli palga osa mööbli omahinnas viis kuni kaheksa protsenti, siis täna on see kõrgema palgaga Tallinnas viiendik, aga mujalgi vähemalt kümnendik, võrdleb Jüri Kaljuvee.

ASi Klementi juhatuse esimees Madis Võõras hindab palga osa Klementi toodangus kümne kuni viieteistkümne protsendini, poole õmblustoote hinnast moodustab materjal. «Mõistliku materjali hankepoliitikaga on võimalik korvata palgatõusu,» tõdeb ta.

Rõivatööstuse eripära on seegi, et üheksa töötajat kümnest on naised, mistõttu palga küsimus ei ole nii teravalt päevakorral, sõnab Võõras.

Erastamise käigus said omanikeks paljud endised ülemused ja töötajad, kel pole piisavalt käibevahendeid. «Igas teises ettevõttes on organisatsioon eilne,» märgib Jaak Leimann. «Valgekraesid on liiga palju.»

Sellest saavad aru ka töösturid, aga muudatuste tegemine ei ole nende sõnul lihtne, sest nappivat taas raha. Teine põhjus on ilmselt ka selles, et raske on koondada mittevajalikku inimest, kellega otsust langetav juht on pikka aega koos töötanud.

Sellest tingituna on ümberkorraldusi kiiremini teinud välisosalusega või strateegiliste investorite ostetud ettevõtted, mille omanikud töötajaid ei tunne.

Muutustele tuleb mõelda, sest ellu jääb see, kes suudab tootmise ümber korraldada, möönab Madis Võõras. Midagi pole teha, sest allhange jääb väikeriikide põhitegevuseks, ütleb ta.

Kui me kulusid alla viidud ei saa, libisevad tellimused ära, on Võõras veendunud.

Näiteks alustas Klementi Soome partner PTA kolm aastat tagasi pükste ja seelikute õmblemist Eestis, sest allhanketeenus oli odavam kui Soomes õmblemine. Nüüd on soomlased asutanud sarnase allüksuse Leedus ja allhanketööde maht väheneb vaikselt. Õmmelda on Leedus ja Lätis täna odavam.

Mööblitööstuses jätkub allhanke tegemine Soome, aga Saksamaa kaob küll ära, muretseb ka Ain Saarmann. Sakslased on ostnud ettevõtteid Poolas ja Tshehhis, kust on tunduvalt väiksemad transpordikulud.

Lisaks palkadele on tõusnud ka muud kulud, nagu energia, küte ja materjalid. Enamik tööstusettevõtetest on ehitatud nõukogude ajal. Täna tuleb kõigil suurettevõtetel investeerida energia säästmisse ja soojamajandusse miljoneid kroone.

Selles suhtes on õnnelikumas seisus soomlaste ehitatud Rakvere lihakombinaat ja Salvo tehas, kus energiasäästmisele juba mõeldi. «Ülejäänud tööstus on paari aasta jooksul dilemma ees, kuidas toota,» ennustab Jüri Kaljuvee.

Mööblitootjad vaatavad kadedusega Lõuna-Eesti piimakontserni, kuid tõelise mööblikontserni tekkimine lähitulevikus ilmselt reaalne ei ole. Huvid on selleks liialt erinevad.

Sama on rõhutanud ka teiste tööstusharude ettevõtjad. «Kuni hing sees, punnitab igaüks ise, kuigi targem oleks ühineda,» ütleb üks anonüümseks jääda soovinud firmajuht.

Nähtavasti on Eesti tööstusel veel ees saneerimislaine, ennustab Jaak Leimann. Ühineda tuleb nendega, kel on oskusi ja raha, ehk sättida end mõne suure hai sappa, kelle tootmise arendamise eelarve on suurem kui Eesti riigil.