Kas haridusasutuste kiire erastamine on vajalik?

Esiteks võiks erakoolide nishsh praegusest muidugi tunduvalt suurem olla.

Kuid teiseks, minu arvates oleks tark säilitada seda, mis kuuekümnendatel välja võideldi. Kuna inimesed ei ole paraku võrdsete võimetega, siis pole ka mõtet neid hariduse kaudu nivelleerida. See tähendab seda, et näen süvakoolidel mõtet.

Riigil tuleks kinni maksta tüviharidus, st see haridus, mida saavad kõik õpilased kõigis Eestimaa koolides. Ja siis on koolil veel üks osa, mis annab talle eripära. Ja selle lisa võiksid kinni maksta vanemad. Juba praegu võiks teha osad koolid tasuliseks. See jätab ju ka vanemale vabaduse, kui ta tahab lapsele ainult põhiharidust, siis paneb lapse tavalisse kooli, kui aga mingit eriharidust, siis lihtsalt maksab oma otsuse kinni.

Tegelikkuses on see nagunii nii, et kui on vaja mõnes koolis inglise keele õpetajat, siis korjatakse vanemate käest raha, sest õpetaja ei ole riikliku palgaga nõus tööle tulema.

Kuna see toimib praegugi nii, siis tuleks ainult seadust muuta. Seaduslik tasulise osa määramise õigus annaks võimaluse ilma pingeteta pidada ja finantseerida Eesti haridussüsteemi koole.

Praegu tekivad pinged sellest, et süvakoolid saavad oma õpetajate tasustamiseks justkui rohkem raha.

Arvan, et põhimõtteliselt on erastamine võimalik. Aga enne kui sellel teemal asjalikumalt rääkima saaks hakata, peaks ikkagi selge olema see, milliste põhimõtete ja mehhanismidega haridust rahastama hakatakse. Kui me ühe asutuse erastame, siis see ei tähenda ju, et selle põhitegevus, kooli puhul õppetegevus, peaks toimima ainult eravahendite arvel.

Seega, midagi loomuvastast erastamises ei ole, aga enne oleks vaja selgemalt väljendada, millised on koolide rahastamise põhimõtted pärast erastamist.

Kui mulle saab selgemaks, mismoodi hakkab toimima kevad-suvel seoses ülikooliseaduse muutmisega päevakorras olnud nn riigi koolitustellimus ülikoolidele, kuidas seda rahastatakse, siis võib sel teemal edasi rääkida.

Ma arvan, et haridus, kaasa arvatud ülikooliharidus, pole ainult indiviidi, üliõpilasele hüve, kes seda omandab, vaid sellest on ka ühiskonnale kasu -- selline peaks olema fundamentaalne lähenemine hariduse rahastamise probleemile.

Seega ka ülikooli puhul, hoolimata sellest, kas ta on munitsipaal-, riigi või eraomandis, peaks rahastamine lähtuma ühiskonna ja indiviidi huvide pariteetsusest, ei tohiks aga juhtuda niimoodi, et kogu õppekulude raskus langeks üliõpilase peale.