29. oktoober 1996
Jaga lugu:

Infrastruktuuri ettevõtetele mängureeglid

Kasvav majandus nõuab alati täiendavaid investeeringuid infrastruktuuri korrashoiuks ja arendamiseks. Eesti tingimustes on majanduse arengu tagamise soodsaima teena selgelt nähtud erastamist. Infrastruktuuri ettevõtete erastamine toob kaasa palju kompleksseid probleeme, mis ei ole omased teistele sektoritele.

Infrastruktuuri ettevõtted on tavaliselt suured ja kapitalimahukad, nendest oleneb suures osas kogu majanduse funktsioneerimine ja seetõttu võetakse neid kui strateegilisi süsteeme. Samas moodustavad nad osaliselt loomulikke monopole, kus konkurentsi tekitamine on raske ja kus siiani on kasutatud kontrollitud hindu, mis kajastub ka ettevõtete rahalises tegevuses (sageli negatiivses).

Kuigi igal riiklikul infrastruktuuri sektoril on oma nõrgad kohad, on tegu tihti väga sarnaste probleemidega, peamiselt ebaefektiivse opereerimisega. See väljendub eelkõige suurtes kadudes toodete distributsioonil või edasijuhtimisel, samuti tööjõu ebaefektiivses kasutamises.

Näiteks tuli privatiseerimise ja restruktureerimise käigus välja, et 80% Argentiina sadamatöölistest ja kaks kolmandikku Tansaania raudteelastest olid üleliigsed. Argentiina raudteelaste palgad ületasid kogu raudteeteenustest saadud tulud. Probleeme tekitavad ka infrastruktuuri objektide ebapiisav remont ja korrashoid (mille tõttu hilisemad investeeringud lähevad tihti palju rohkem maksma kui varasem korrapärane remont), kasutajate vajadustele ja keskkonnaohutusele mittevastavus jne.

Infrastruktuuriobjekte pole võimalik edukalt erastada ilma vastava seadustiku väljatöötamise ja reguleerimisvõrguta. Nende seaduste tugevus/nõrkus on kindlasti üks oluline erastamispakkumiste hinnakujundaja. Eestis on välja töötamata veel paljud vajalikud seadused, nagu monopole reguleeriv seadus, telekommunikatsioone reguleeriv seadus, raudteeseadus, sadamaseadus ja energiaseadus.

Need seadused peaksid:

- garanteerima teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi ehk klientide huvide kaitse;

- garanteerima rahvuslike huvide säilimise seal, kus vajalik (samuti määratlema, milliseks jääb, kui jääb, edaspidi riigi roll);

- organiseerima hinnasüsteemi monopoolsetele ettevõtetele (tähtis määratleda, kui kiiresti on võimalik lasta vastava toote või teenuse hinnal tõusta, et jõuda ettevõtte normaalse funktsioneerimiseni);

- kehtestama normid ohutuse, keskkonnasaaste jmt osas;

- arvestama Euroopa direktiive.

Seaduste olemasolu enne erastamisläbirääkimiste algust paneb erastamisest huvitatud osapooled võrdsesse seisu ja hoiab ära mitmed vääritimõistmised, samas minimaliseerub sellega ka korruptsioonivõimalus.

Panebki mõnevõrra imestama, et eriti palju pole räägitud, millisesse seisu on jõudnud nende seaduste ettevalmistamine, kes sellega konkreetselt tegelevad jne.

Arvestades Eesti geograafilist asendit ja selle seost infrastruktuurisüsteemiga, on teiseks oluliseks probleemiks senine ebaefektiivne tollisüsteem ja töö piiripunktides.

Eesti transiidikomisjoni strateegilise planeerimise töögrupi uuringust (1996. a juuli) selgub, et üle poolte küsitletud ekspedeerimisfirmade ei olnud rahul piirivalve ja tolli tööga, kusjuures 28% firmadest nimetas ametnike korruptsiooni.

Näiteks Indoneesias prooviti mõned aastad tagasi korrumpeerunud tolli efektiivsemaks muuta, andes tolli opereerimise ühele Shveitsi firmale. Tulemuseks oli tollimaksude laekumise kolmekordistumine.

Jaga lugu:
Hetkel kuum