Omapoolset arvamust avaldama sundisid mind kaks viimasel ajal ajakirjanduses tähelepanu pälvinud uudist.

Esimeseks neist oleks turgude liidu asutamine. Iseenesest on igati normaalne, et ühel alal tegutsevad ettevõtjad teevad koostööd oma ühiste huvide realiseerimiseks. Küll aga pälvivad tähelepanu asjaosaliste kommentaarid, mille kohaselt turupidamisest ja turukaubandusest jääb mulje kui täielikult altruistlikust tegevusest. Turgude liit olevat loodud rahva ja turgude kaitseks kaupluste monopoolse seisundi eest.

Üksikute turgude poolt avaldatud andmed oma käibe ja tulude kohta jätavad turupidamisest tõesti mulje kui heategevusest, kuna Tallinna suuremategi turgude väidetav käive ja tulukus on kohane mõnele pisipoele. Kahjuks ei ole ajakirjanduses esitatud andmetele lisatud täpsustust selle kohta, et need puudutavad ainult turupiletite müügi jm turumüüjatele esitatavate teenuste väidetavat käivet ja sealt saadud tulusid. Kui palju Eesti paljudel turgudel ka tegelikult käivet ja tulusid toodetakse, ei söanda keegi öelda, sellega tegelegu maksuamet.

Teine tähelepanu vääriv uudis on tihe rebimine Tallinna keskturu erastamise konkursil. Parimad pakkumused ületavad alghindu ligikaudu viis korda, lisaks sellele lubatakse üle 100 miljoni krooni ulatuvaid investeeringuid. Arvestades seda, et parimad pakkujad on lubanud ostusumma tasuda koheselt ja tõenäoliselt ei tule kõne allagi tasumine EVPdes, ületab keskturu eest pakutav hind nii mõnegi tehase või hotelli erastamisel saadud hinna.

Kui nüüd uskuda turuomanike juttu oma äri altruistliku iseloomu kohta ja mõelda keskturu eest pakutavatele megasummadele, siis minu arvates on siin nüüd küll midagi väga valesti. Millel põhineb turuerastajate optimism, et eraomandus ja investeeringud võimaldavad legaalselt majanduses panna praegu kahjumis oleva ettevõtte senisest sadu kordi efektiivsemalt tööle ja sellega tehtud kulutused tasa teenida? Kuidas on pangad nõustunud niivõrd riskantseid äriplaane toetama? Millega on põhjendatud uute turgude rajamise erakordne populaarsus?

Arvan, et oleks aeg lõpetada demagoogia ja rääkida turgudega seonduva tõelisest olemusest. On selge, et turgudel toimuva näol on tegemist suure äriga, mis on eelkõige kasulik selles osalejatele. Kahtlemata on tegemist vägagi kasuliku äriga, millest jätkub nii turuomanikele, turgudel kauplejatele kui kindlasti veel kellelegi, samas võimaldab see veel hoida ka turukaupade hinnad madalamad kui analoogsetel kaupadel poodides.

Mõistagi on turukaupade madalad hinnad meeltmööda ka ostjatele. Ainult riik on turgude poolt täiesti vaeslapse osasse jäetud ja seni ei ole riigikassa turumüüjatelt maksude näol erilist täiendust saanud. Tundub, et turgudel lokkav varimajandus on tänaseks ka riigi jaoks ületanud taluvuse piiri ja sellega ongi põhjendatavad ettevalmistused uue turueeskirja vastuvõtmiseks.

Mõistagi ei taha turud enam oma soodsatest positsioonidest loobuda ja selleks tuuaksegi välja argumendid, nagu «rahva huvid», «vaba konkurendi ahistamine», «poodide monopoolne seisund» jms. Kahjuks on sellise demagoogiaga kaasa läinud ka mõned poliitikud ja riigi- ning munitsipaalametnikud, andmata endale aru, keda nii tegelikult toetatakse. Turukaubanduse kaitsmise loosung kõlbas juba ka ühe erakonna valimisprogrammi, vaatamata sellele, et enne eelmisi valimisi tundus sama erakond olevat sootuks vastupidistel seisukohtadel, lubades tõsiselt tegelema hakata turukaubanduse maksustamisega.

Tänases Eesti jaekaubanduses on turgudel ja tänavatel kauplemine haaranud juba juhtiva positsiooni ja enamik vajalikest toidu- ja tööstuskaupadest ostetakse turgudelt.

Ma ei arva, et riik peaks leppima turgudel võimutseva varimajandusega selle nimel, et rahval oleks võimalus madalate hindadega kaupu osta. Arvan, et riiklikku sotsiaalpoliitikat ellu viia ja abivajajatele pensione, abirahasid, toetusi jms on võimalik maksta ainult siis, kui on tagatud maksude laekumine.

Olen seisukohal, et enne, kui hakatakse arutama uute turukaubanduseeskirjade vastuvõtmist, peaks jõudma ühisele seisukohale selles, kas riik üldse vajab makse jaekaubandusest.