Prioriteedid on vaid ühe aasta eesmärgid

Tänase päeva kuum teema on riigieelarve. Valitsus vaidleb riigieelarve prioriteetide üle, näiteks muu hulgas, kas kaitsekulutuste suurendamine on ikkagi põhjendatud või ei.

Mulle tundub, et prioriteetide seadmine on justkui minevikupärand. Ehedal kujul väljendusid prioriteedid NSVLi viisaastakute plaanides: sel viisaastakul industrialiseerime, järgmisel kollektiviseerime jne, seega üks ülesanne korraga. Jääb mulje, et tahtmine administratiivsete meetmetega elu paremaks muuta ei ole Eestis veel kuhugi kadunud. Teatud määral kannab prioriteetide määramine endas edasi põhimõtet: jaga ja valitse.

Ent kui Eesti riik on oma prioriteedid seadnud ja ka rahvas on need heaks kiitnud, tuleb prioriteedid pöörata täitmisele. Kui seadus on vastu võetud, tuleb seda täita. Vaidlused muude, s.o uute prioriteetide ülesseadmise ja kinnistamise üle võrduvad paigaljooksuga. Üks riigitegelane on vägagi õigesti öelnud, et need, kes said riigieelarvest raha juurde, on vait ja rahul, need aga, kelle kulutusi kärbiti, löövad lärmi. Rohkem lisada nagu polegi, asi on inimlikult mõistetav.

1997. a riigieelarve maht on projekti järgi 15,15 miljardit krooni ja see näitab tagasihoidlikku, praegusest inflatsioonist mahajäävat kasvutempot. 1996. a riigieelarve maht oli 13,5 miljardit krooni, seega oleks eelarve nominaalne kasv 12,2 protsenti.

Võib üsna kindlalt väita, et üldine maksukoormus ei suurene, pigem väheneb. Aga see on igati positiivne. Täpsema vastuse saamiseks maksukoormuse kohta oleks vaja teada 1997. a sisemajanduse kogutoodangu suurust, aga seda on praegu võimatu teada.

Riigieelarve maht ühe elaniku kohta tuleb 1997. a Eestis 10 260 krooni. Nii palju maksab siis iga Eesti maksumaksja aastas keskmiselt makse. Näiteks käibemaksu maksavad praktiliselt kõik elanikud.

Sama näitaja, riigieelarve maht ühe elaniku kohta, on Lätis 1997. aastal ca 4800 krooni ja Leedus sel aastal keskeltläbi 4000 krooni. Arvestada tuleb ka seda, et nii Lätis kui Leedus on sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta tunduvalt väiksem kui Eestis, aga ka maksukogumine ise on Lätis ja Leedus nõrgemal järjel.

Tähtsamad veel kui prioriteedid, on riigieelarve tulude ja kulude tasakaal -- see, et tuludepool täidetaks. Samuti ei tohiks riigieelarve koostamisel püstitada liiga kõrgeid inflatsiooniootusi, seega genereerida ise inflatsiooni. Mismoodi saaks valitsus oma haldusalas veel inflatsiooniga võidelda kui mitte eelarve kaudu. (Tugeva krooni hoidmine jääks Eesti Panga põhiülesandeks.)

Näiteks ka Läti loodab järgmiseks aastaks võtta vastu puudujäägita eelarve 544 miljonit latti. Ent selle aasta esimesel poolaastal oli Läti riigieelarve defitsiit ca 24 miljonit latti. IMFi ettekirjutuse järgi ei tohi puudujääk ületada 25 miljonit latti. Leedu eelarve tuleb järgmisel aastal ilmselt siiski puudujäägiga.

Summa summarum on väiksemahulisel tasakaalus eelarvel mitu hindamatut, tulevikku suunatud plussi: taltsutab inflatsiooni, vähendab riigi osa majanduses, vähendab üldist maksukoormust, mis omakorda aitab kaasa ettevõtluse arengule. Ja prioriteedid võiks üldse välja jätta -- sektorid, mis eelarvest raha saavad, on riigi seisukohast niigi vajalikud.