Ma arvan esiteks seda, et linnavalitsuse ja volikogu tasemel peaks selgeks tegema, mida ikkagi teeb linlase heaks nüüd ja edaspidi riik, mida linn, mida erasektor ning mida nn kolmas sektor, iga laadi ühiskondlikud liikumised ja vabatahtlikud organisatsioonid. Ühesõnaga tuleks paika panna tööjaotus täna ja perspektiivis, silmas pidades, et volikogu ja linnavalitsus on loodetavasti paigal kolm aastat. Kui eesmärgid selged on, siis tuleks nendest lähtudes hakata privatiseerima, lepinguid sõlmima jne.

Teiseks tuleks nähtavasti üle vaadata linnavalitsuse organisatsioon -- kes millega tegeleb ja millega ei tegele ning kuidas seda tegemist kontrollitakse. Senine süsteem vajab nähtavasti täiendamist või uuendamist.

Kui volikogu kõigega toime ei tule, siis võiks ta kaasata eksperte Tallinnast ja mujalt. Ega kuuskümmend neli pea olema kõikidel aladel targad, aga nad saavad langetada otsuseid, kui variandid ette pakutakse.

Minu kui kesklinna elaniku jaoks on lahendamist vajav küsimus number üks transport. Kui selle korraldamiseks kiiremaid meetmeid tarvitusele ei võeta, on varsti võimatu liigelda.

Kui mingitele transpordiprojektidele võetakse välismaalt odavalt laenu, tuleks see võtta selliselt, et linnakodanik hakkab maksma seda tagasi siis, kui objekt on reaalselt valmis. Kui ma lähen korterisse, ei maksa ma ju enne üüri, kui sisse kolin.

Teine asi on see, et igasuguse paberiasja ajamine peab toimuma tunduvalt kiiremini. Bürokraatia on vaja kaasaegse tehnika ja muude meetmete abil viia sinnamaale, et kodanik saaks oma ametlikud paberid ilma pikema ooteajata korda.

Kolmandaks tuleks igasuguste maksude kehtestamisest ja hindade tõstmisest teavitada inimesi mitu kuud ette. Inimesel peab olema võimalus oma rahaga ette arvestada, et ei tuleks pidevalt ootamatusi.