10. november 1996 kell 22:00

Kultuurid põrkuvad, äri ei taha õnnestuda

Kui me aastakümneid elasime hermeetilise raudse eesriide taga, siis piirdus meie maailmakogemus põhiliselt Moskva-keskse nivelleerunud idablokiga. Kuna sealne suhtlemisviis oli lääne inimesele arusaamatu, siis on selge, miks Eesti püüdis taasiseseisvudes ühe oma trumbina välja mängida Venemaa head tundmist. Selles süsteemis olid olulisimaks tutvussidemed, mille loomine käis eelkõige bojaarlike kingituste või lihtsalt Vana Tallinnaga. Samuti tuli heade suhete arendamisel valmis olla klaasiga viina kummutamiseks. Vaadates kaadreid Vene vägede Eestist väljaviimise leppele allakirjutamisest, on näha, et Eesti ja Vene presidendil kulus kokkuleppe saavutamiseks enam kui üks klaas.

Maailma äkiline avanemine on avardanud eestlaste suhtlemist paljude rahvastega, kellel on väga erinev kultuuritaust. Suuri erinevusi on märgata juba meie lähinaabruses soomlaste, rootslaste ja taanlaste vahel, rääkimata siis Vahemere rahvastest, jaapanlastest ja araablastest. Et nendega edukalt äri ajada, on vaja, nagu varem Moskvaski, tunda nende kultuurist tingitud mängureegleid, muidu võib mõnigi edukalt alanud kontakt komistada üksteise valesti tõlgendamise taha.

Toon mõne näite Richard Lewise raamatust «When Cultures Collide», kui erinevalt võivad rahvad aru saada näiliselt lihtsatest asjadest. Kaubandustõkete kadumisel muutub kaubavahetus järjest globaalsemaks ning riikide vahel sõlmitakse üha rohkem lepinguid. Paraku ei pruugi osapooled lepinguid ühtmoodi tõlgendada. Kui skandinaavlastele, ameeriklastele ja sakslastele on leping dokument, millest tuleb kinni pidada, siis jaapanlastele on see üksnes lähtealus, mida tuleb vastavalt olukorra muutumisele erinevalt tõlgendada. See annab ameeriklastele alust nimetada jaapanlaste käitumist ebamoraalseks.

Soomlastel on rahvusvahelistel foorumitel teatavasti probleeme oma pikaldase vaikimisega, mis tekitab suhtlemisraskusi. Saksa, prantsuse, ameerika või araabia ärimehele jätab ettepanekule vaikimisega vastamine partnerist tõeliselt negatiivse mulje. Samas ei arvesta nad, et nagu jaapanlased, hiinlased jt ida-aasialased kuuluvad soomlased nn reaktiivse kultuuri esindajate hulka, kes eelistavad enne kuulata ja siis tegutseda. Neile tähendab pausi pidamine kõneleja sõnade hoolikat ja kiirustamata kaalumist, mis nende jaoks on viisakas ja omal kohal. Teiseks tuleb tähele panna, et reaktiivse kultuuri esindaja vastuse puhul pole tähtis mitte niivõrd see, mida öeldakse, vaid kuidas öeldakse ja mis jääb sõnade taha. Vastuse tuum võib olla hoopis selles, mis jääb välja ütlemata.

Kultuuride erinevusest tingitud rahvustevahelised arusaamatused võivad tekitada tõelise kultuurishoki. Näiteks sakslasi võib läbirääkimispartneri kolmeminutine hilinemine endast välja viia, itaallastele on aga poole- ja prantslastele veerandtunnine hilinemine täiesti loomulik.

On mõistetav, et Euroopa ja maailma integratsioonis muutub eri kultuuritaustaga rahvaste vahelise suhtlemise oskus järjest olulisemaks. Selle hõlbustamiseks on tekkinud omaette distsipliin -- kultuuridevaheline kommunikatsioon, millealane seminar sel nädalal Eestis algab. Seminari juhatab sisse inglane Richard Lewis, kes muu hulgas on nõustanud Deutsche Banki, Mercedes-Benzi, Nokiat, Volvot, IBMi, Mitsubishit jt ning olnud Jaapani keiserliku perekonna liikmete koduõpetajaks.

Hetkel kuum