20. november 1996
Jaga lugu:

Pärnits jahib Ameerikast hiigelinvesteeringut

Tselluloositööstus võib taas ellu ärgata

«Me oleme võtnud selle projekti käsile,» kinnitas ASi Mainor nõukogu esimees Ülo Pärnits. «Idee on selles, et hiinlased tahavad meilt tselluloosi osta.

Praegu ostavad nad Rootsist ja Soomest, kuid tootmine ja majandus Hiinas areneb, rahvahulk on hiiglaslik, metsa ei ole ja vajadused kasvavad.

Nüüd on nad avaldanud soovi tselluloos meilt ära osta -- praegu käivad läbirääkimised ja dokumentide vahetus. Äsja saatsime Hiinasse meie toodetava tselluloosi parameetrid.»

Hiina saatkonnast öeldi eile, et Eestis toodetud tselluloosi vastu hiinlastel huvi on, kuid küsimus on eelkõige selle hinnas.

Arvestades tselluloosi hinna kõikumist on väga raske ennustada hinda sajandivahetusel, kui see projekt võiks realiseeruda.

Projekti järgi oleks tselluloositehase võimsus 200 000 tonni tselluloosi aastas ning projekti maksumus ligi 3 miljardit krooni. Tehnoloogia valmistamisel osaleks ka Dvigatel, see aitab oluliselt tehasehinnas kokku hoida.

«Üks ameerika investeerimisfond on küllaltki soodsatel tingimustel nõus rahastama seda projekti,» kinnitas Ülo Pärnits.

Tallinna tehnikaülikooli puidutöötlemise kateedri dotsent Rein Reiska oli kõnealusest uudisest positiivselt üllatunud.

«Minu arvates on see vägagi tervitatav, sest ei ole kahtlust, et Eesti vajab oma tselluloositehast,» rääkis Reiska. «Meil on küllaldaselt puiduvarusid ja kui me praegu seda puitu veame ekspordiks, siis me kaotame puidu hinnas 5--10 korda. Samuti, lähtudes meie metsade seisukorrast, ei tohiks me seda puitu, mis tselluloosiks sobib, jätta kasutamata ja metsa mädanema. Muidugi annaks tehas meile tööd ja ka toorainet paberitööstusele, mida oleks ka vaja Eestis arendada.»

Rein Reiska sõnul oleks tehase võimsus Eesti jaoks optimaalne ning mainitud hind isegi ülimalt soodne.

«See 3 miljardi kroonine investeering on väga väike ja mul ei ole päris selge, kas nii odavalt üldse saab sellist tehast ehitada. Aastavõimsus on aga meile paras, sest väga suurtel tehastel on oma raskused ja probleemid, mis meile võivad olla ületamatud, näiteks tooraine juurdevedu.»

«Üks põhjus, miks ei taheta väikeseid tehaseid ehitada, on see, et investeeringud ühe tonni kohta on väikestel tehastel alati suuremad,» lisas Reiska. «Kui me saaks selle tehase nii odavalt kätte, siis langeb see probleem kohe ära.»

Majandusministeeriumi tööstuspoliitika osakonna juhataja Rünno Lumiste peab tehase rajamise plaani heaks uudiseks.

«Meie lähiregioonis otsivad nii Läti, Leedu kui ka Peterburi ja Pihkva võimalust tselluloositehase ehitamiseks,» selgitas Lumiste. «Kes jõuab enne, see võtab teistelt siin regioonis ligi viieteistkümneks aastaks selle võimaluse. Tegemist on ikka niivõrd suure rahaga, et lihtsalt tekib probleeme finantseerijate leidmisega.»

Lumiste sõnul on puiduvarude osas Lätil eelis Eesti ja Leedu ees, logistiliselt on võimalusi kõigil.

«Tehase ehitamine Eestisse on võimalik, kuid seda on raske teostada,» arvas Lumiste. «Tegemist on siiski niivõrd suure projektiga, et ka risk on väga suur. Küsimus on selles, mis võiks olla meie tagatis nii suure summa puhul. Väliskonsultandid on avaldanud arvamust, et vaid ühte tselluloositehast pole mõtet omada, sest nii ei suudeta maailmaturu hinnakõikumistele vastu seista.»

Lumiste sõnul on eestlaste teadmised suuremastaabilistes finants- ja kaubandustehingutes suhteliselt tagasihoidlikud, mis suurendab riski veelgi.

«Siiski on meeldiv kuulda, et sellise asjaga tegeletakse,» lisas Lumiste.

Lõuna-Rootsi tselluloositehase Södra Eesti esindaja, ASi Södra Eesti direktori asetäitja Madis Lambin suhtub kõnealusesse ideesse kahtlusega.

«Raske ja küllaltki ränk on selline asi käima panna,» arvas Lambin.

«Eestil jätkuks küll puitu 200 000tonnise tehase jaoks, kuid samas tekib turu küsimus. Praegu on tselluloositurul ikka väga raske seis -- aasta tagasi kukkus tselluloosi hind maailmaturul poole peale ja ei ole tänaseni eriti tõusnud.»

«Põhjamaad on Euroopa tselluloosituru hõivanud ning võib-olla tõesti oleks Hiina meie tselluloosist huvitatud, kuid hinna küsimus jääb ikka,» lisas Madis Lambin.

Mitmesuguseidvõimalikke tselluloositootmise projekte on Eestis välja pakutud ka varem, kuid enamasti on nad jäänudki projekti tasandile. Tõenäosust, et see projekt realiseeritakse, ei oska Ülo Pärnits täna hinnata.

«Muidugi ei oska ma seda praegu öelda, sest kui see käima läheb, on see ilmselt sajandi lõpu suurim tööstusprojekt Eestis,» rääkis Pärnits.

«Praegu asjad on aeglaselt, kuid siiski edasi liikunud ja terve rida inimesi tegeleb sellega.»

Jaga lugu:
Hetkel kuum