21. november 1996
Jaga lugu:

Avalikust andmebaasist

Kui keegi mult küsiks, mida on hetkel kõige rohkem vajan, siis ei mõtleks ma ülemaailmsele rahule, vaid legaalsele arvutiandmebaasile.

Mida kõike see baas ei võimaldaks! Tootjad leiaksid imekiiresti kliendi, endised klassikaaslased üksteise elukoha, majaelanikud naabrite nimed jne jne. Hoitakse kokku nii ajas kui ka rahas ja kõik oleksid palju õnnelikumad.

Ometi on väidetud, et avalikke andmebaase ei saa teha. Rumal jutt. Me kõik kasutame oma elus erinevaid andmebaase. Kõige ehedam näide on telefonimärkmik, kus on kirjas nimed ja numbrid. Otsepostitusfirmad kasutavad oma töös suisa suurt «telefonimärkmikku», kus on olemas tuhandete inimeste nimed ja numbrid. Telefonikatalooge on meil väga pikka aega koostatud ja miks ei võiks need andmed olla avalikult vabalt saadaval.

Kas pole mitte andmete salastatus olnud see põhjus, miks on laialt hakkanud levima nn superandmebaasid. Olukorras, kus riigiametid keelduvad välja andmast kõige lihtsamatki andmebaasi ja Eesti Telefon küsib oma baasi eest hingehinda, on vaba turumajanduse tingimustes täiesti normaalne, et keegi sama asja odavamalt ära teeb. Kui poleks seda teinud Imre Peril, teinuks keegi teine, ütleb majanduslik loogika. Selle taustal tunduvad Perili suunas lendu lastud süüdistused naeruväärsetena.

On selge, et kaasaegses kiiresti muutuvas infoühiskonnas ei saa ilma avaliku andmebaasita hakkama. Vajadus sellise baasi järele kasvab iga päevaga ja üha enam raha ollakse nõus välja käima sellise baasi hankimiseks. Selline olukord seab surve alla riigiametnikud, kes neid baase haldavad. Kuna baa-side eest pakutakse soolast hinda, ei suudeta oma väikeste palkadega lihtsalt kiusatusele vastu panna.

Jaga lugu:
Hetkel kuum