Kas projekt on teostatav?

Lühidalt, annaks jumal jõudu ja raha selle projekti realiseerimiseks, sest seda oleks väga vaja. Meil on piisavalt metsamaterjali, millest tselluloosi teha. Kindlasti on ka kõik metsaomanikud, kaasa arvatud riik, huvitatud sellest, et tselluloositehas Eestisse kunagi tuleks. Nii saaksime paremini väärtustada oma metsaressursse.

Tehase rajamisel tuleks arvestada seda, et meil ei tasuks hakata ostma ja kasutama mingisugust poolikut või vananenud tehnoloogiat, vaid ta peaks olema ikkagi tipptehnoloogia, mis vastaks tänapäevastele keskkonnanõuetele ja oleks siinses regioonis konkurentsivõimeline.

Praegu ei ole muidugi peamine küsimus isegi tehnoloogias, vaid selles, kust nii suur hulk vaba raha leitakse. Suurprojekt nõuab korralikke, tõsiseid investeerijaid.

Metsaamet on nende jaoks ise välja pakkunud mõningaid projekte, kuidas võiks tselluloositööstust korraldada. Metsanduse arenguprogrammi raames on tehtud lausa üks uuring, mida oleme erinevatele investeerijatele ka tutvustanud.

Muidugi on ka palju vastakaid arvamusi tselluloositehase tasuvuse suhtes. Aga me oleme oma töös kasutanud ka piiritaguseid eksperte, kes on pidanud taolise tööstuse rajamist Eestisse küllaltki reaalseks.

Situatsioon on praegu selline, et käimas on kerge võidujooks kolme Balti riigi, Eesti, Läti ja leedu vahel. Kes enne oma tselluloositehase püsti saab, on pikaks ajaks võitja, sest teine taoline investeering siia kõrvale enam niisama lihtsalt ei teki.

Eestis on tselluloosi toot-mine olnud traditsiooniliselt tähtsal kohal. Omal ajal oli Kehras üks Euroopa moodsamaid tselluloositehaseid. Nii et ressursi ja oskuste poole pealt peaks kõik korras olema ja ma usun, et Eesti majandusele pole midagi kasulikumat, kui see, et kohalik ressurss saaks väärtustatud kohapeal.

Mis puutub projekti realiseerimisse, siis on Eesti mitu aastat järjest püüdnud seda ideed müüa, teavitades peamisi tselluloosi- ja paberitootjaid maailmas siinsest atraktiivsest keskkonnast.

Oleme aru saanud, et tegureid, miks Eesti pole investeerijaile nii atraktiivne olnud, on mitu. Esiteks on Soome-Rootsi tselluloositootjad äärmiselt tugevad ja konkurentsivõimelised maailmas. Nende jaoks luua uusi täiendavaid võimsusi siin Läänemere ümber pole suurt mõtet.

Samal ajal on soodne hoida enda lähedal tooraineressurssi, eriti kui on raha ja võimalusi puidu hindadega mängida. Kaugemalt tulijatel aga pole ka eriti huvitav tulla siia teiste nina alla konkureerima, seda enam, et Eestis saab toota vaid paarsada tuhat tonni tselluloosi aastas, mis maailma vägevate jaoks on väike kogus.

Aga üldiselt on nii, et kui on olemas hea äriprojekt ja usaldusväärne tuumikinvestor, siis pole raske leida ka tselluloositehasele finantseerijat.

Tselluloositehase rajamise algatus eesti firmadelt on igati teretulnud. Selge on see, et ettevõtjad on piisavalt kogenud ja annavad endale aru riskidest, mis selle projektiga kaasneksid.

Kriitiliseks võib siin ainult kujuneda sellise äriplaani koostamine, mis oleks tõesti nii veenev, et sellele saab peale vajaliku finantseerimise.