21. november 1996
Jaga lugu:

Kaupmehed vajavad seadusi

Vastab kaupmeeste liidu tegevdirektor Juhan Pihlap

Eesmärgid ja ülesanded on liitudel samad. Miskipärast on aga kujunenud nii, et jaekaubanduse liiduga on ühinenud valdavalt väiksemad kauplused. Meie liikmeteks on enamik suurematest kaubamajadest.

Liidu liikmetel, jaekaupmeestel, on tuhat muret, millest paarsada on ühte nägu. Näiteks osalemine seadusandlike aktide väljatöötamisel täitjate poolel. Praegu on paljud seadused mitmeti tõlgendatavad.

Üks sellistest mitmeti tõlgendatavatest seadustest on käibemaksuseadus. Käibeks loetakse vargusi, mahakandmisi ja puudujääke. Seega -- pudel läheb katki, ta kantakse maha, aga käibemaksu peab ikkagi maksma. Levinud on erinevad tõlgendused, mida lugeda käibeks.

Veel raskem on tarbijakaitseseadusega. Seaduses on punkt garantii kohta, mille järgi kõikidel pikaajalise tarbimisväärtusega, tootja poolt kehtestamata garantiiajaga kaupadel on kuue kuu pikkune garantiiaeg.

Tavatarbijad õnneks ei tea veel, millised õigused neil on. Ja ega ma tegelikult hästi ei usu, et teadlikumaks saades nad kõik kohe ummisjalu poodi sukkpükse ümber vahetama tormaksid. Enamikul inimestest on ju ikkagi olemas eetika- ja autunne.

Tegelikult on meie järelhüüetest üsna vähe abi, sest juba välja antud seadust muuta on väga raske. Ja sellepärast püüamegi edaspidi kaubandusega seonduvate seaduste kehtestamisel oma arvamuse ka välja öelda.

Varguste ulatus sõltub kaupluse piirkonna elanikest. Näiteks kesklinna klantspoodides, mille kliendid on keskmise sissetulekuga või rikkamad inimesed, on vargusi tunduvalt vähem kui mõnes tagasihoidlikumas kaupluses.

Huvitav on see, et mida suurem on väljast tulev varastamine, seda suuremaks muutuvad ka oma töötajate vargused. Personali ebaausus kasvab sellisel juhul geomeetrilises progressioonis.

Mina pean kaadri nõrka koolitustaset kõige suuremaks probleemiks. Meil ei ole kaubandusalast koolitussüsteemi. Ainukesed kohad, kus kaubatundjaid veel õpetatakse, on Juhkentali kaubanduskool ja erakoolid. Aga on ju selge, et üks kool ei jõua varustada terve riigi kaubandussüsteemi kompetentsete töötajatega.

Põhikoolitus peaks toimuma võimalikult lühikese aja jooksul ja pärast seda spetsialiseerub igaüks oma kitsale erialale. On pakutud välja võimalust õpetada kaubandusspetsialiste ka kaugõppe vormis ja tingimata keskkooli baasil.

Väikestes erafirmades küll mingil määral kaubanduskaadrit koolitatakse, kuid nende kursuste hind käib kauplustele, kes oma töötaja väljaõppe kinni peavad maksma, üle jõu.

Varguste probleem on väga tihedalt seotud töötajate väljaõppega. Saksa kaubandusspetsialistid näiteks on kindlad, et inimest on võimalik õpetada vargust ennetama. Müüjale saab õpetada varga eristamist ausast ostjast.

Mõned ettevõtted on juba läinud seda teed, et koolitavad ise endale töötajaid. Näiteks Tallinna kaubamajas on palgal inimene, kelle ülesanne on pidevalt müüjaid koolitada ja nende teadmisi kaubatundmises laiendada. Tean, et lähiajal kavatseb ka Maksimarket midagi taolist tegema hakata.

Tegelikult on ka seaduses must-valgel kirjas, et kauplus peab komplekteerima tööks vajaliku ettevalmistusega personali.

Samas on kirjas, et äriteenija peab tundma tema müüdavaid kaupu. Iga müüja peaks tundma müüdava kauba kvaliteeti, kasutamise võimalusi, kasutusalasid, vastupidavust ja hooldust. Meil on aga rõhuv enamus noori müüjaid ja kassiire tööle tulnud otse tänavalt, ilma mingi ettevalmistuseta.

Kuuekuuline kursus läheks maksma umbes 24 000 krooni õpilase kohta, aga tavaliselt soovib firma korraga koolitada rohkem kui ühte inimest.

Minu teada on Eestis ainult üks tööstuskaupade kaubatundmise õppejõud, tema käib praegu erafirmades lugemas.

Nii palju kui mina riigiametnike ja erinevate komisjonidega vestelnud olen, on jäänud kõlama kindel arvamus, et Tallinna kommertskooli peaks kaubatundjate grupi sisse viima. Kas või ühe grupi esialgu.

Raha selle jaoks peaks tulema riigieelarvest, sest me kõik maksame ju makse. Aitaks samuti nii suur toetus, mis võimaldaks kooli käivitamise.

Turg on ja turg peab jääma, aga kindlasti mitte sellisel kujul, nagu ta on praegu.

Minu arvates näitab turukaubanduse levik ja turgude hulk maa kultuuritaset. Sellest mööda vaadates jõuame järgmise probleemi juurde -- seadused.

Nende täitmist ei jõua turgudel keegi kontrollida, sest me ei saa ju iga turumüüja juurde kontrolli panna. Riigil lihtsalt pole sellist raha.

Turgudel on täiesti tavaline, et palka makstakse ümbrikutes ja haigekassakaartidest võivad töötajad vaid unistada. Samuti ei maksta paljude kaupade pealt käibemaksu. Järelikult, selleks et natukenegi asja kontrolli alla saada, oleks turgude tegevust reguleerivat määrust väga vaja. Ega selle määruse jõustumisel elu turgudel veel seisma jää.

Turuinimeste süüdistused, nagu tahaks kaupmeeste liit turgudest lahti saada ja käiks kohutav konkurentsisõda turgude ja kaupluste vahel, on minu arvates täiesti alusetud. Tahame vaid, et kõik oleksid võrdsetes tingimustes ja seadused kehtiksid mõlemale kauplemisvormile.

Samas ei saa ma ka väita, et kauplustes kõiki seadusi täpipealt täidetakse.

Toon lihtsa näite. Kui turukaupmees ostab sisse sajakroonised teksased, paneb ta sellele otsa vaid nii suure protsendi, kuipalju talle endale jääb.

Kaupluses pannakse sajale kroonile otsa umbes 20protsendiline kaupluse juurdehindlus, käibemaks ja sotsiaalkindlustusmaksud. Seega tuleb hind mitukümmend krooni kõrgem kui turul. Kuidas saab sellisel juhul väita, et kauplused suretavad turud välja, pigem on asi vastupidi.

Toidukaupade osas on konkureerimise võimalus muidugi suurem, kuigi turul pole hind ja kvaliteet tihtipeale tasakaalus.

Jaga lugu:
Hetkel kuum