Livikost

Reedeses Äripäevas kergitas erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet saladuskatet, kuidas kavatsetakse müüa alkoholitootja Liviko. 5% aktsiatest on juba avaliku müügi kaudu pakkumisel, sama rida jätkub järgmisel aastal, kuni kogu aktsiatepakk on müüdud.

Minu arvates on erastamisagentuur lubamatult segi ajanud kaks eesmärki. Erastamise eesmärk on eelkõige ettevõtte müük võimalikult tugevale investorile, kes arendaks ettevõtet. Nüüd aga kavatseb agentuur müüa kõik aktsiad avalikul müügil, seades ilmselgelt peaeesmärgiks EVPde kustutamise. See on ebaõiglane ettevõtte seisukohalt, ja paradoksina ei too kasu ka aktsiaid ostnud väikeinvestoritele.

Just Väino Sarnet on olnud Eestis see mees, kes on rõhutanud vajadust erastada tuumikinvestoriga, kuna äärmiselt suur omanikering, kus kellelgi pole kontrollpakki, ei suuda teha investeeringuid. Ma ei usu, et Liviko on erand, st tulevane eksriigiettevõte, mis ei vaja investeeringuid.

Liviko turuosa on tänaseks kukkunud alla 50% ja see langeb ka tulevikus. Liviko monopoolne seisund alkoholiturul on ka põhjus, miks väikeinvestorid veedavad tunde pangauste taga, et teha aktsiatele hinnapakkumist. Kuid nagu öeldud, on tegemist hääbuva monopoliga, mida varsti tõenäoliselt ei saagi monopoliks nimetada. Kuid sellest hoolimata on karta, et aktsia müügihind kerkib üle tema tegeliku väärtuse ning uute aktsionäride ainukeseks rõõmuks jääb see, et sai ükskord neist EVPdest lahti.

Selle asemel, et jätkata väikeaktsionäride lollitamist hiigeltuluga tulevikus, tuleks leida Livikole tuumikinvestor. Sellisel juhul ei peaks ka hilisemad väikeaktsionärid ostma n-ö põrsast kotis, ettevõtte tulevikuootus selgineks pisutki. Jõupingutused EVPde kustutamiseks peaks aga suunama maa erastamisele.