Kas see on ettevõttele ohtlik?

Liviko erastamisel on eel-kõige küsimus selles, milline saab olema praegu ettevalmistatav alkoholiseadus. Kui alkoholi tootmine on riigi poolt konkreetselt määratletud, st kui palju peab alkoholitootja riigile makse maksma, kui suured on tollitariif või alkoholiaktsiis jne, siis ei ole probleemi, siis võib olla ka 100% aktsiaid avalikul pakkumisel müüdud, kuna üldtingimused on juba seadusega ette määratud.

Ma arvan, et Liviko aktsiate müümisel juhtub nii, et igal juhul suuremateks aktsiate ostjateks saavad fondid ja kindlustusseltsid, nad saavad kindlasti enamuse häältest. Vastavalt sellele nemad siis ka otsustavad seda, millised on ettevõtte tuleviku investeeringuotsused.

Usun, et fondide inimesed on selles mõttes firmade finantseerimisega harjunud ja kogemustega, et teha näiteks hiljem uus emissioon ja otsida investeerimisraha turult.

Võib ka võtta laenu ja finantseerida investeeringuid võõrkapitaliga. Ma arvan, et uued aktsionärid saavad ka aru, et investeerimine ettevõttesse on nende pikaajaline huvi, et firma edasi areneks.

Selles mõttes ma ei näe firma jaoks ohtu. Oht, et keegi ei taha või ei saa investeerida, võib muidugi tekkida siis, kui aktsiaid on kõigile võrdselt vähe müüdud ja kõik tahavad kasumi kiiresti dividendidena välja võtta ja firma ei saa edasi investeerida.

Aga ei usu, et selline asi Livikoga juhtub.

Muidugi, fondid võivad ka hiljem leida firmale tuumikinvestori, kes oleks firma arengust huvitatud.

Riigil on erastamisel mit-meid eesmärke. Esimene on kulude kokkuhoid ja ressursside suunamine aladele, kus riik saab neid paremini kasutada. Teine eesmärk -- ettevõtted tuleb efektiivsemalt tööle saada, seda toetab tuumikinvestori printsiibil erastamine. Ja kolmas on see, et riik peaks toetama aktsiaturu arengut.

Liviko on selline ettevõte, mille puhul ei ole näha juhul kui tuumikinvestorit kohe ei leita, ettevõtte olukorra halvenemist. Juhtkond tuleb juhtimisega toime, ettevõte võib kasumit teenida ja sellest siis ka investeerida. Aktsiaturg hakkab juhtide tööd niikuinii distsiplineerima ja jooksvalt kontrollima aktsia hinna muutuse kaudu. Ja kui riik on oma aktsiad maha müünud, saab turuhinna järgi müüa ka täiendavaid aktsiaid.

Kui võtta Tshehhi näide, mis on küllalt sarnane sellega, mida meie kavatseme teha, siis tulemus oleks, et kaks-kolm investeerimisfondi saavad ettevõttes piisava kontrolli, et koos juhtkonda mõjutada, nagu tuumikinvestor seda oleks suutnud. Ja aktsiaturu areng on võib-olla just nüüd, erastamise lõppetapil isegi tähtsaim eesmärk, kuna see on arengu järgmisele etapile olulist mõju avaldav faktor.

Juhul kui otseinvesteeringute saamise võimalus erastamise lõppedes kahaneb, siis aktsiaturu kaudu see säilib. Küsimus on selles, kas börs ja aktsiad on piisavalt atraktiivsed, riigi jaoks võiks seega aktsiaturu arendamine isegi eesmärk omaette olla.

Arusaadavalt on nn portfelliinvesteeringud üsna volatiilsed ja võivad seetõttu ohtlikuks saada. Kuid nagu inglased ütlevad, et parim on good mix, st parim lahendus on see, et kõike on vaja sobivates proportsioonides.

Muidugi on sellise erastamisviisi taga ka probleem EVPdega. Kui alguses planeeriti, et EVPdele leitakse kate põhiliselt korterite ja maa erastamisega, siis mitme seadusemuudatusega on jõutud selleni, et nende varade hinda on vähendatud ja katet tuleb mujalt leida. Ja EVPdele on nüüd erastamise kaudu planeeritud neljandik kattest.