Maksekaart loob probleeme

Selline olukord tuleb tihti ette ühes Tallinna prestiizhseimas ostukohas, Tallinna kaubamajas, kinnitab anonüümseks jääda sooviv kaubamaja müüja.

Kaubamaja finantsdirektor Urmo Vallner väidab aga vastupidist: «Ma ei usu, et müüjal oleks võimalik kaarti kopeerida, sest makseterminaalid asuvad ju ikkagi inimeste silme all.»

Vallneri sõnul on jutud kaartide kopeerimisest üle pingutatud. «Ma ei kujuta endale küll kuidagi ette, et restoranis tuleks kelner minu juurde kaasaskantava makseterminaaliga,» lausub ta. «Ikka võetakse kaart ja minnakse sellega teise ruumi terminaali juurde, nii on see igal pool maailmas, mitte sugugi ainult meil.»

Vallnerile meenub hoopis üks suurem petmisjuhtum kaubamajas -- klient oli kopeerinud oma kaardile võõra magnetriba.

Ka kaubamaja müüja väidab, et neil esineb petmiskatsed päris palju. «Ikka üritavad inimesed maksta leitud või varastatud kaardiga ja kui kaardi omanik pole selleks ajaks kaarti kinni pannud, läheb see ka korda,» jutustab müüja. «Inimese dokumente kontrollitakse ju alates 500kroonisest ostust.»

Kaubamajas on 80 kassat, neist kolmandikus ka kaarditerminaal. Terminaalide vähesust põhjendab Vallner nende kalli hinnaga. Üks kaarditerminaal maksab ligi 15 000 krooni.

Stockmanni peadirektor Juha Oksaneni väitel pole neil suuremaid probleeme maksekaardiga maksmisel esinenud. «Vahel on küll juhtunud, et kaart on halva kvaliteediga ja terminaal ei loe sealt informatsiooni hästi välja,» räägib Oksanen.

Stockmannis on kõikides kassades kaarditerminaalid, nii et müüjal pole mingit võimalust kaardi magnetriba kuskil nurga taga kopeerida, väidab Oksanen.

Praegu korraldab Stockmann uurimust, mis peaks selgitama, milliste maksekaartide kõige rohkem probleeme ette tuleb.

Stockmanni enda arvestuste kohaselt tasub kümnendik klientidest ostude eest maksekaardiga. Võrdluseks toob Oksanen Soome, kus maksekaarti kasutavad pooled ostjatest.

Rahvusvaheliste maksekaartide keskuse Impass Eesti ASi tehniline direktor Urmet Jänes märgib, et Tallinnas on teatud kohad, kus rohkem petetakse või püütakse petta.

Konkreetseid kohanimesid ta avalikustada siiski ei soovi. «Lõviosa pettustest toimub välismaalaste kaartidega, sest nende omanikud on ju kusagil kaugel,» lisab Jänes.

Ta ei pea võimalikuks, et näiteks restoranis saaks kaardiga arveldamine toimuda kliendi silme all. «Paratamatult seisab kaarditerminaal kuskil kõrvalises kohas, sest ta peab olema ühendatud telefoniliiniga,» seletab ta. «Hea petis ei peagi kopeerimiseks kusagile nurga taha minema, ta võib seda teha osava liigutusega ka kliendi juuresolekul.»

Maksekaardiga petmisi võib võrrelda raha võltsimisega. «Kuigi pidevalt täiendatakse kupüüride turvasüsteeme, võltsitakse raha ikkagi,» nendib Jänes «Analoogselt mõeldakse ka plastikrahaga petmisel pidevalt uusi süsteeme välja.»

Müüjapoolsete võimalike pettuste vältimiseks on Pankade Kaardikeskuse AS astunud omapoolseid samme.

Kaardikeskuse tegevdirektori Margus Auna väitel on kõikidele kaardiarveldusi tegevatele firmadele esitatud nõue, et kaarditerminaalid peavad asuma kliendi silme all, mitte kuskil eemal või teises ruumis.

Vastupidiselt Jänesele ei pea Aun võimalikuks kaardi kopeerimist selle omaniku juuresolekul. «Sellist seadet, mis võimaldaks kaarti terminaalist läbi tõmmates ka kopeerida, pole olemas,» on Aun kindel.

Tallinnas asuva Eks-kaubamaja arvutispetsialisti Indrek Järve sõnul on probleemid maksekaartidega igapäevased. Arusaamatuste põhjuseks peab Järv eelkõige Eesti kaardisüsteemi noorust ja inimeste väheseid kogemusi selle kasutamisel.

«Kõige tavalisem on, et päringud kaovad kuhugi ära või ei jõua õigeks ajaks pärale,» jutustab Järv. «Mina pean siin süüdlaseks kaardikeskust, kes seisab meie ja panga vahel.»

Margus Auna väitel ei saa süüdistada kaardikeskust info halva liikumise pärast, sest kaarditerminaal on tavaliselt ühendatud telefonivõrku ja seega liigub kogu info mööda telefoniliine. «Teades nende kehva kvaliteeti pole ju mingi ime, et info vahel küllalt kiiresti ei liigu ja midagi kaotsi läheb,» põhjendab ta.

Margus Auna sõnul saab maksekaarti võltsida kahte moodi. «On võimalik võltsida terve kaart, mis sarnaneb väliselt originaalile, kuid kvaliteedilt on vilets,» räägib Aun. «Selliseid kaarte toodetakse Hiinas ja Tais ning meil nad eriti levinud ei ole.»

Teine variant on, et võltsitakse kaardi magnetriba. Pettur kopeerib magnetribale mõne teise kaardi numbri. «See viis on rohkem levinud ja eriti lihtne on seda teha inimesel, kes iga päev pangakaartidega kokku puutub,» märgib Aun.

Viimase võimaluse kasuks otsustas ka üks Maksimarketi kassiir, kes sel sügisel kahe kuu jooksul kauplusele 50 000 krooni kahju tekitas. Väidetavalt olid kassiiril ka kaasosalised ehk «kliendid».

Kassiir ise petmisest otsest materiaalset kasu ei saanud, ostetud kaubast sai ta endale vaid toiduained. Tüdruk põhjedas oma tegusid viletsa palgaga, väites, et Maksimarketis püüavad teisedki töötajad kaupa «vasakule» panna.

Kassiir on küll töölt vallandatud ja tema kohta kriminaalasi algatatud, kuid tüdruku kaasosaliste-sõprade jälgi kriminaalpolitsei alles ajab.

Alates 1994. aasta lõpust on politseil teada ligi tuhat petmisjuhtu. Petmised siiski vähenevad pidevalt ja praegu avastatakse igal kuul paar-kolm juhtumit.

Kaupmeeste liidu tegevdirektor Juhan Pihlap näeb lahendusena müüjate koolitust ja ka töötingimuste parandamist. «Müüjat saab koolitada nii, et ta suudaks vargust ennetada,» lausub Pihlap. «Saksa psühholoogid on teinud kindlaks, et petturi ilme ja käitumine erinevad selgesti ausa ostja omadest.»

Kaupmehed on aru saanud, et plastikraha pole sugugi nii kindel maksevõimalus, nagu esmapilgul tundub.

Paljudes kauplustes on müüjal keelatud sisestada kaardi numbrit ja autoriseerimise koodi poe või osakonna juhataja juuresolekul, samuti on keelatud kliendi kaardiga minna teise ruumi või teise kassa juurde.