9. detsember 1996
Jaga lugu:

Elektrijaamad nimekirja?

Nad on sisuliselt mono-poolsed tootjad, nende erastamine ei muudaks olukorda. Järgmine küsimus on selles, et juhul kui ettevõte pärast erastamist läheb pankrotti, siis võib sellest riigile väga suuri probleeme tekkida. Kuivõrd nad on monopoolsed, siis on nad asendamatud. Järelikult ei saa riik lasta tekkida olukorda, et neid ei oleks seni, kuni neil ei ole asendust. Neil põhjustel ei olekski praegu mõistlik neid erastada.

Mis puutub investeeringutesse, siis neid tuleb teha, ükskõik, kes omanik ei oleks. Ja kuivõrd nad on monopoolsed, siis investeeringute hind mõjutab ka elektri hinda. Need probleemid on olemas, hoolimata sellest, kas jaamad on erastatud või ei. Investeeringuid tuleb sinna teha laenude arvel, muidugi peavad nad olema hästi läbi mõeldud ja põhjendatud.

Veel on argument, et kuna tegemist on põlevkivienergeetikaga, siis Eestil on ainulaadne kogemus põlevkivienergeetikast. Siinne ajupotentsiaal nii teadlaste kui ka praktikute osas oleks ka mõistlik ära kasutada. Meie taotlus on üldse strateegiliste ettevõtete, sealhulgas elektrijaamade puhul selline, et kõigepealt tuleks kaasata küsimuste otsustamisel, lahenduste otsimisel oma teaduskond ja praktikud, et nad pakuksid ka poliitikutele ratsionaalseid lahendusi ja siis saaks teha kogu riiki hõlmavaid otsuseid.

Hetkeseisu arvestades ei oleks ilma põhjaliku prognoosi ja analüüsita mõistlik neid erastada.

Maasaadikute seisukoht vast tulenebki sellest, et ei olda piisavalt tutvutud strateegiliste ettevõtete nimekirja loomise mehhanismiga. See ei lükka erastamist küll mingit moodi edasi. Vastupidi, see annab valitsusele võimaluse väga kiiresti kuni 49% ettevõtte aktsiate müümise üle otsustada. Strateegiliste ettevõtete nimekiri sellisel kujul ei ole hästi läbi mõeldud. Kui erastamisseaduse järgi erastame, siis otsustab ja vaeb11-liikmeline nõukogu. Kuid teisel juhul, riigivara seadusega erastades, võidakse ühe ametniku otsusega maha müüa 49% aktsiatest. Ma ei leia, et nimekirjas olek kuidagi kaitseks ettevõtet läbimõtlemata otsuste eest. Kui 49% on juba mõtlematult müüdud, siis on ülejäänu müümine üldse küsitav. Samuti on ta vastuolus selle põhimõttega, et kõigi suurte ettevõtete müümisel tuleb kõigepealt leida strateegiline investor, kes võtaks enda peale vastutuse ja kohustused, alles seejärel asuda väiksemate tükkide müümisele.

Praegu on lehtede järgi vaadates viis jaamade erastamisest huvitunut.

Usun, et Eesti Energia on niisugune kompleks, mille erastamist ette valmistades tuleks küll kõike koos vaadelda, mitte hakata kasutama eri mängureegleid eri tasanditel. See muudaks pildi võimalikule investorile segaseks.

Siin on ka juriidiline probleem. Meie juristide tõlgenduse järgi riigikogu ei saa strateegiliste ettevõtete nimekirja muuta. See pika nimega seadus annab riigikogule ainult selle valitsuse poolt esitatava nimekirja kinnitamise funktsiooni, mitte aga muutmise funktsiooni. Seega peaks riigikogu kõigepealt muutma seda suvist seadust.

Jaga lugu:
Hetkel kuum