Vilniuse väärtpaberibörsi nädal «ameerika mägedel»

Nii nagu ennustatud, on Vilniuse väärtpaberibörsi alates 1997. aasta algusest iseloomustanud ennenägematu aktiivsuse kasv. Investorite seisukohast olulised sündmused toimusid ajavahemikus 13.--17. jaanuar, kui indeks LITIN-A tõusis üheainsa nädala jooksul 1874,05 punktilt 3242,25 punktile. Teiste sõnadega tõusis ühe nädalaga A-nimekirja aktsiate hind 73%.

Eestis toimus samasugune pöörane hinnatõus möödunud aastal, kus 1--2 nädala jooksul tõusid peaaegu kõik aktsiad 20--30%. Seetõttu pole midagi üllatavat selles, et Leedu aktsiaturule tungis kohe arvukalt kogenud Eesti investoreid, kelle üldine suhtumine Leedu aktsiatesse oli, et tegemist on äärmiselt soodsa lühiajalise kapitali paigutamise võimalusega.

Kas otsus teha panus kiirtulu saamisele oli õige? Võib öelda, et õigesti talitasid need investorid, kes ostsid aktsiaid nädala esimese kahe päeva jooksul, et need nädala lõpul 40%--60% kallimalt maha müüa.

Tuleb siiski arvestada Leedu väärtpaberibörsi omapära: registreeritud 446 ettevõtte aktsiast toimub mingisugune kauplemine umbes 150 aktsiaga, millest omakorda likviidsed arvatakse olevat vähem kui 20 ettevõtte aktsiaid.

Likviidsusprobleem ongi üheks põhiliseks takistuseks, mis ei luba Vilniuse väärtpaberibörsil nõuetekohaselt areneda. Pidagem meeles, et Leedu väärtpaberibörs, mis võrreldes Eesti omaga on üles ehitatud täiesti erinevatel põhimõtetel nii hindade kujunemise kui ka ostu-müügisüsteemi seisukohast, kannatab kroonilise likviidsusprobleemi all (kliendil on lubatud põhiturul teha ainult üks tehing päevas) ja loob võimalusi hindadega manipuleerimiseks.

Seetõttu oli peale seda, kui aktsiate hinnad olid sööstnud üles, väikeinvestorite (peamiselt ettevõtete enda töötajate) loomulik instinkt lõigata kiiret kasu. See omakorda põhjustas hindade ja nõudluse järsu languse ja likviidsusprobleemi ning paljud investorid kaotasid oma raha.

Olukord sarnanes kasiinole, kus edu saavutavad ainult mängijad, kes suudavad õigesti ennustada toimuvat. See puudutas eriti uusi ja vähem tuntud aktsiaid, mis välisinvestorite hulgas ei olnud enne hinnatõusu eriti populaarsed. Üldjuhul on nii, et kui väikeinvestorid hakkavad aktsiaid müüma, siis ollakse juba hiljaks jäänud, sest vähese nõudluse või selle puudumise juures järgneb väga kiire hindade langus.

Erandi moodustasid siinkohal Hermise Panga, Vilniuse Panga, Ekranase, Ragutise, Lietuvos Dujose ja mõnede teiste firmade aktsiad, mille hinnad peale tõusulainet ainult mõnel määral korrigeerusid.

Lõpetuseks tuleb öelda, et sõit «ameerika mägedes» on kogu Leedu väärtpaberibörsisüsteemile toonud rohkem tulu kui kahju:

-- esiteks hakkasid hinnad liikuma mõistlikes piirides (eriti peale seda, kui A-nimekirja aktsiate jaoks kehtestati lubatavaks kursikõikumiseks 10%);

-- teiseks taastus investorite huvi pangaaktsiate vastu;

-- kolmandaks tekkis huvi B-nimekirja vastu, kuhu on lisatud uusi aktsiaid, mis tõotavad anda korralikku tulu pikema aja jooksul.