12 veebruar 1997

Kas müüa Tallinna Sadam?

Ma arvan, et ei tuleks. Tallinna Sadam koosneb teatavasti kahest korrusest. Üks on kaid, kogu sadama põhiinfrastruktuur: teed, vesivarustus, kanalisatsioon, elektrivarustus ja ma ei tea, mis veel. Seda ei tuleks erastada.

Igal juhul tuleb aga erastada nn ülemine korrus, mis tegeleb kauba teisaldamisega. See on praegugi suures osas erastatud.

Ma ei ole kursis kesklinna ja kalasadamaga, aga siin Muugal on põhiliselt jäänud erastamata viljaterminaal. Veel on siin hulk vaba maad, kus on võimalik juurde ehitada, eraalustel kindlasti. Maa peaks jääma riikliku aktsiaseltsi Tallinna Sadam koosseisu, kes siis annab seda välja avalike konkursside alusel ühe või teise objekti ehitamiseks.

Edukamate maailma sadamate, näiteks Rotterdami sadama ideoloogia on täpselt samasugune. Tallinna Sadama ideoloogia on tulnud samuti Rotterdamist. Sealne sadam kuulub Rotterdami linna munitsipaalomandusse. Täiesti erasadamaid on minu teada maailmas suhteliselt vähe.

Küsimus on selles, milleks on vaja Tallinna Sadamat erastada. Mingi riiklik poliitika, mingi planeerimine peaks sadamas ikkagi toimuma. Sadam on Eesti transiidi väga oluline koostisosa. Kui ta läheb erakätesse, võib-olla on see isegi väga hea, et ta läheb, aga ikkagi riik peab kuidagi sekkuma ja reguleerima seda tege-vust.

Üldiselt ma ei näe mingit vajadust, et Tallinna Sadama peaks erastama. Tähendab, ettevõte investeerib ja saab ilusasti hakkama sadamamaksudest ja tasudest, mida ta saab operaatoritelt.

Kas erastamise tingib see, et investeeringuid ei ole? See ei ole õige. Kas tingib see, et ettevõtet on halvasti juhitud? Ma ei tea, aga mul selliseid andmeid ei ole, et Tallinna Sadamat on halvasti juhitud. Ma ei näe erastamiseks põhjust.

Tallinna Sadama munitsipaliseerimist on korduvalt arutatud ja ma arvan, et see võiks ka praegu päevakorda jääda. Pean silmas just reisisadamapoolset osa.

Kõige laiemalt võttes ei ole sadam muud, kui koht, kus saavad kokku erinevad transpordiliigid ja kus viiakse kaup ühelt transpordiliigilt teisele.

Kui me räägime sadama puhul operatsioonidest, siis on selge, et see osa tuleb kindlasti erastada. Kui aga räägitakse sadama infrastruktuurist, siis see on küll puhtalt riigi asi. Siin peavad pädevad ametnikud otsuse vastu võtma. Sadam on ikkagi riigi infrastruktuuri üks element.

Sellisel puhul tekib alati küsimus, et kelle omand see peaks olema. Ilmselt mingi vastuse küsimusele peaks andma see, kui teedeministeeriumil valmib mingi dokument, mis peaks käsitlema sadamate poliitikat või riigi infrastruktuuri arengut tervikuna. Sealt peaks võib-olla leidma vastuse, kellele miski kuulub.

Kui mõelda selle all sa-damaalust maad ja kaisid, siis need võiksid riigile jääda. Põhimõtteliselt on see kogu maailma praktika ja pikaajalise kogemuse tulemusel saavutatud arusaamine. Küll aga võiks erastada laod, laoplatsid, kraanad jm, ning kõik operaatorteenused, mis sadam osutab. Need peaks olema kindlasti mitme eri omaniku käes, et ei saadaks hakata dikteerima hindasid.

Samuti on küsimus, kas Tallinna Sadam nii suurelt peaks olema ühes valduses. Võib-olla oleks mõttekam hoopis mitu sadamat, näiteks Muuga ja kesklinn lüüa lahku, et ei tekiks ühe sadama monopoli. Praegu laevafirmad tunnevad seda päris kõvasti, sest sadama tariifid on aastast aastasse üpris tuntavalt tõusnud.

Hetkel kuum