27 veebruar 1997

«Persona» teemad mõjusid räigena või aegununa

Persona. 1990. aastate inimene.

Rotermanni soolalaos aprillini

avatud K--P kell 11--18

tasuta külastuspäev iga kuu viimane reede

Eesti kunstimuuseumi näitusel annavad foto, installatsioonide ja video vahendusel oma nägemuse 1990. aastate inimesest Eesti paljud tuntud kunstnikud.

Keskendumine meediale ei olnud juhuslik, sest just uued väljendusvahendid on kõige intensiivsemalt tegelnud indiviidi ja identiteedi loomisega ning kummutamisega.

Olen tohutult rõõmus efekti üle: tänaseks on soolalaos käinud vähemalt 10 000 vaatajat. Muuseumid kogu maailmas pingutavad, et tuua inimene moodsa kunsti juurde ja tundub, et meil see õnnestus. Kindlasti said paljud esimese moodsa kunsti elamuse. Mul on hea meel, et näitusel osaleb Tartu sõltumatu fotograaf Malev Toom. Isiklike lemmikute hulka kuuluvad ka Marko Laimre, Liina Siibi, Mart Viljuse tööd.

Näitus jättis äärmiselt positiivse mulje. Kunstnikud pakkusid välja huvitavaid lahendusi. Meelde jäid Volkmanni ja Lauritsa väga professionaalsed tööd. Lähenemiselt võigas, ent huvitav oli Ene-Liis Semperi töö.

Grupp kunstnikke üritas ?okeerida, tuues temaatikasse surma ja lahkamist, homosid ja transvestiite, kuid minu meelest olid need teemad sellisena aktuaalsed paar aastat tagasi.

Mulle meeldib, kui asjad on harmoonias. Seepärast hindan üle kõige Destudio töid, eriti Peeter Lauritsa «Madonna Mariat». See ei olnud vormiliselt üle pingutatud, mis muidu paljude, eriti noorte kunstnike tööde puhul nii tundus. Ekspositsioon oli veidi ühekülgne: domineeris räigus, lõhestatus, puudu jäi harmooniast. Meeldis Ene-Liis Semperi töö, mis polnud üksnes räige. Meelde jäi ka Piret Räni.

Hetkel kuum