Maareformist on saanud Eesti häbiplekk

Muidu reformimeelse ja jõudsalt areneva Eesti fassaadi katab suur must häbiplekk nimega maareform, mis kipub varjutama meie seniseid saavutusi. Kui näiteks finants- ja kaubandussfääris on astutud kiiresti Euroopa kannule, siis maaküsimustes ollakse ikka veel sajanditagusel tsaariaegsel tasemel, ametkondlik bürokraatia vintsutab erastajaid nii, nagu targemaks peab.

Äripäeva arvates on riigikogul viimane aeg kontsentreeruda maareformi olulisele kiirendamisele, sest senine ligi kuue aasta pikkune reformimine pole siiani andnud tõsiseltvõetavaid tulemusi. Nende aastatega on seadusliku omaniku leidnud vaid veidi üle kümnendiku erastatavast maast, ülejäänu erastamine on takerdunud seaduseandjate osavõtmatuse ja ametnike saamatuse taha. Ettevõtjad ja eraisikud ei jõua aga ära oodata, millal neil õnnestub oma maad tsiviliseeritud kombel pantida, müüa ja kinkida.

Iga ametisse astuv valitsus on ühe prioriteedina üles seadnud maaprobleemide lahendamise võimalikult lühikese aja jooksul. Meenutagem neid kordi, kui endine peaminister Tiit Vähi lõi rusikatega oma rinnal trummi ja kuulutas, et tema eesmärk on maareformile anda õige hoog. Paraku on jäänud kõik endistviisi, kui mitte arvestada otsust lubada maad katastrisse kanda vaid kaardimaterjali alusel.