Tulutoov eetiline ettevõtlus
Keskaegsel Inglismaal ole-tatavasti tegutsenud aktsiaseltsi Robin Hood & Co tegevus oli lihtne: röövida rikkaid ja jagada nende vara vaestele. Eesmärk oli üllas ning see tegi Robinist ja tema sõpradest avalikkuse silmis eetilised kangelased, samal ajal kui paljud teised sama litsentsiga firmad on lihtsalt röövsalkadena ajalukku läinud.
Ehkki võrdlus röövlitega on meelevaldne, saab eetilisest vaatevinklist hinnata ka tänapäevast ettevõtlust. Ühe äärmuse, kuid seejuures väga arvuka äärmuse moodustab ettevõtlus, kus on au sees põhimõtted «võita iga hinna eest», «keegi ei saa kunagi teada», «kõik teevad nii» jne. Sellele, tinglikult amoraalsele tasemele vastandub teine, kuid tunduvalt väiksearvulisem äärmus, kus tegevuse aluseks on ülim eetilisus kõiges.
Kahe äärmuse vahele jäävad ettevõtted, kes on, üks rohkem, teine vähem, üldiselt eetilised.
Äripäeva arvates on kõige mõistlikum ja tasakaalustatum juhinduda ettevõtluses eetilisuse teadvustamisest ehk põhimõttest «eetilisus tasub ära». Ettevõtlusesse tuleks suhtuda perspektiivitundega. Kui hetkehuvidest lähtuvalt tookski suuremat kasu mõni n-ö amoraalne tehing, siis pikemas perspektiivis toob kindlasti edu eetiline olemine. Seega tasub olla eetiline ning sellisest tehingust ära öelda. Samas ei ole aga mõtet kasumisaamisest kui sellisest vägisi loobuda, sest kasumi taotlemises iseenesest ei ole midagi ebaeetilist.
Ülim eetilisus võib viia absurdini. On ju turumajanduse seisukohast mõttetu ja kunstlik müüa mingit kaupa või teenust turuhinnast oluliselt madalamalt, võttes endale kas mingist kriteeriumist lähtuvalt või meelevaldselt pähe, et muidu oleks pakutava hind liiga kõrge. Eetilisest seisukohast aga oleks see ülimalt positiivne. See näitab, et eetilisuse hind on sageli väga kõrge ja rikas olles on kergem ka eetiline olla.
Pole ju harv sellinegi käitu-mine, et äärmiselt lahke ja heldekäelise sponsorluse taga võib olla igapäevases elus üsna ebaeetilisi võtteid kasutav firmajuht. Küllap on siinkohal tegemist sooviga ühes vallas tekitatud kahju ja sellest tekkinud süütunne heastada teises vallas. Tavaline firmajuht näeb heategevusegi taga eeskätt otsest või kaudset majanduslikku kasu ning seda ei saa talle pahaks panna. Oleks ju patt nõuda, et kõik ettevõtjad oma viimase kuue Juhan Liivi kombel Estonia teatri maja ehitamiseks annetaksid.
Segane aeg turumajandusele üleminekul tõi kaasa olukorra, et «amoraalsel» teel kogutud kapitaliga hüpati hiljem üsnagi eetilisse ettevõtlusesse. Aeg oli selline, õigustatakse toonaseid tegusid praegu. Tõenäoliselt võib maksuamnestia põhimõtte väljakäimise taga näha samuti soovi matta nii mõnedki majanduslikud luukered.
Meie ettevõtlus areneb ja aasta-aastalt suureneb eetilisele mõtteviisile toetuvate ettevõtete osakaal, kuid läbi-nisti eetilisi ettevõtteid meil siiski veel ei ole. Suurem osa kas teadvustab eetilisuse ja selle kasulikkuse või esindab mitte just ebaeetilist suhtumist, et see, mis pole keelatud, on lubatud.
Samas on Eestis riigijuhtimine ettevõtluse üldisele eetilisemaks muutumisele jalgu jäänud. Võib väita, et Eesti keskmine ettevõte on tunduvalt eetilisem riigist kui institutsioonist. See aga võib viia paradoksaalsena tunduva eetilise amoraalsuseni. Näiteks tekitada ettevõtjas ühel hetkel soovi jätta riigimaksud maksmata. Aga mitte sellepärast, et riiki alt vedada, vaid riigi käitumine annab alust arvata, et tema kui maksumaksja raha ei kasutata sihipäraselt.
Siis on juba eetilisem annetada maksudeks mõeldud miljonid otse heategevusele, kui anda need riigiametnike kätesse, mõtlevad küllap paljud ettevõtjad.